Buddha

Varabudistliku teoste järgi Siddharta Sakiamun e Gautama e Buddha (sanskriti keelest valgustunu) elas kas 566-486 või 563-483, või 560-480 (india ajaloolaste järgi – isegi 623-543). Praegu buddoloogias (Göttingenis oli selle teemale pühendatud rahvusvaheline seminar) on levinud teised Buddha eluaastad: kas 480-400 või 430-350!

õpetus viiest vaimsest omaduseston üks vanimaid ja tähtsamaid neist järjestatud loeteludest, millena Buddha õpetus algaegadest saadik säilinud on.

Lugu

Juba enne Buddhaks saamist, kui kuningapoeg Siddhartha elas kuningalossis ilmalikku naudingute elu oma haaremi keskel, oli Tal neli kuulsat kokkupuudet maise elu kannatustega. Ühel päeval, kui Ta lossist väljus ja linna külastas, nägi Ta nelja nägemust, tunnustähte, mis Teda täielikult, hingepõhjani, vapustasid.

Esmalt nägi prints vanurit, kes vaevu komberdas tee ääres. Vanakese juuksed olid hallid, suu hambutu, põsed auku vajunud, nahk kuiv ja kortsus. Silmad olid tal kurvad ja tuhmid, selg küürus. Vanakese kõhnad ja kõverad käed ja jalad vaevu toetasid tema räbaldunud keha. See õudne nägemus vanadusest vapustas printsi väga tõsiselt. Ta hakkas mõtlema inimelu kannatusele ja mõistis, et kõik inimesed vananevad, jäävad nõrgaks ja viletsaks, ning peavad taluma kohutavaid piinasid.

Teine kord nägi prints haiget meest. Haige oli nii nõrk, et suutmata tõusta, vähkres ja väänles maa peal. Tema silmad olid verd täis valgunud, suu vahutas ja ta oigas ning hingeldas suure valu pärast. Kaastundest ja kurbusest haaratud prints mõistis, et keegi pole kaitstud haiguse eest ja et haigus on inimelu lahutamatu osa, põhjustades tohutut valu, õudust ja ängi.

Kolmandal korral nägi kuningapoeg matuse rongkäiku - surma. Leinajad itkesid ja karjusid, samas laip, keda nad kandsid, lebas liikumatult ja elutult nagu kuju. Kui laip puuriidal ära põletati, jäi sellest järele vaid tuhk. Ta mõistis, et inimese keha muutub külmaks ja liikumatuks, hingamine jääb seisma, süda lakkab löömast, et inimene lõpuks kaob, saab otsa, et on olemas surm, mis järgneb haiguse ja vanaduse piinadele.

Neljandal korral nägi prints uut ja täiesti harjumatut vaatepilti. Aga sel korral polnud see õudne. Tee ääres seisis paljasjalgne kiilaspäine mees päiksevärvi rüüs, mis kumas hommiku mahedas valguses, ja hoidis käes kerjakaussi. Näol oli rahulik, mõtlik ilme, pilk suunatud maha, nagu oleks ta rahu leidnud inimene, keda valdavad meeldivad mõtted. Prints imestas: "Kas ta on inimene või jumal, kes seisab seal nii rahulikult ja omaette, nagu ei puudutaks teda selle ilma rõõmud ja mured?"

See mees oli erak, kes oli mõistnud, et kõik olendid vaevlevad vanaduse, haiguste ja surma käes, ja ta oli loobunud maailmast, et otsida lahendust elu saladusele. Tal ei olnud kodu, ta ulualuseks olid koopad ja metsad. Ta kerjas nii palju toitu, et jätkuks üheks lihtsaks eineks päevas. Ta elas ranget ja lihtsat elu, püüdes olla puhas tegudes, sõnades ja mõtetes, ning otsis väljapääsu maailma kannatusest mõtluse teel. Ta rändas paigast paika ja püüdis inimestele õpetada, kuidas elada õnnelikult.

Need neli nägemust panid kuningapoja riigist loobuma, maha jätma maised sekeldused ja mured, ning viisid laia ilma rändama ja tõde otsima. Pärast 6a kestnud mõtlust parimate India tarkade juures jõudis Ta sihile - sai Buddhaks, Virgunuks, Ärganuks, kelle silmad on avatud, ja Ta andis inimkonnale Neli õilsat tõde. Buddhadharma.

LUGU 2

BUDDHA

Buddha on sanskritikeelne sõna, mis tähendab „virgunut�?. Budismi rajaja polnud jumal, prohvet ega messias. Ta oli tavaline inimene, kes iseenda jõupingutustega saavutas vaimse virgumise, saades teadlikuks nii oma võimetest kui ka ümbritseva maailma olemusest. See ülima virgumise seisund ongi budismi kogu sisuks. Pärast Buddhat on paljud mehed ja naised selleni jõudnud, kuid nimega „Buddha�? austatakse teerajajat – inimest, kes leidis tee virgumiseni ja püstitas sellele esimesed tähised järgmiste tulijate jaoks.

Siddharta Gautama – mees, kes sai teerajajaks – sündis umbes 560. aastal e.m.a. jõukas aristokraatlikus peres, mis kuulus Šakjade hõimu, kes elasid tänase Nepaali ja Põhja-India aladel. Mõned pärimused väidavad, et tema isa oli Šakjade kuningas. Kuigi see ei pruugi olla ajalooline tõde, näib siiski, et lapsena ja noorukina elas Siddharta külluses. Me võime kujutleda elu täis varjamatut luksust, erakordsete hõrgutiste, uhkete riiete ning arvukate teenritega, Himaalaja mäestiku jalamil, mis tollal võis olla peaaegu maine paradiis.

Ent kõigest sellest hoolimata polnud ta õnnelik. Teda ümbritsevad naudingud ei suutnud vaigistada sügavat rahuldamatustunnet, kirglikku soovi leida elule tähendus. Tänases Lääne ühiskonnas, kus materiaalsete vajaduste rahuldamine on suhteliselt lihtne ning võimalused jõudeolekuks ja lõbustusteks pälviksid eelmiste põlvkondade kadeduse, tundub see paljudele tuttav. Põgus pilk möödujate nägudele mistahes Läänemaailma linnas veenab, et heaolu ei pruugi tuua kaasa õnne. Nagu Siddharta, leiavad paljud meist, et materiaalsele heaolule pühendatud elu on tühi ja ebarahuldav.

Siddharta rahulolematus oma küllusliku eksistentsiga saavutas tipu, kui ta oli 29-aastane. Siis tegi ta otsuse jätta oma kodu ja luksuslik elu ning hakata rändavaks tõeotsijaks, kelle ainsaks omandiks on kerjakauss ja lihtne rüü.

Maailm, millesse Siddharta sukeldus, oli meie arusaamade järgi tehnoloogiliselt primitiivne, kuid vaimselt väga rikas – palju rikkam tänapäeva Läänest. Varase budismi allikad loovad pildi ühiskonnast, milles valitses sügav huvi olemise fundamentaalsete probleemide vastu. Võistlevad mõtluseõpetajad ja filosoofilised koolkonnad olid üldlevinud, religioossed vaidlused olid populaarseks pealtvaatajatega spordialaks.

Selles atmosfääris veetis Siddharta kuus aastat, rännates ringi, mõtlustades ja õppides Põhja-India kõige kuulsamate õpetajate juures, täis tarmukat otsustavust leida see, mis jäi puudu ta mugavas koduses elus. Mõneks ajaks ta koguni pühendus äärmisele asketismile, olles söömata ja magamata, lootuses, et see aitab tal mõista tõde. Seejärel ta adus, et oma keha piinamine pole vaimselt arendav tegevus ning, pööranud asketismile selja, pühendus kogu hingest mõtlusele.

Pärast kuus aastat kestnud pingutusi, Vesaki kuu esimesel täiskuuööl aastal 528 e.m.a., istus Siddharta Gautama mõtlustama bodhipuu alla Neranjara jõe kaldal – kohta, mis sai hiljem tuntuks kui Bodhgaya – tõotades mitte tõusta enne, kui on leidnud otsitava. Nüüdseks oli tema otsustavus muutunud vankumatuks. Ta sisenes sügavasse mõtlusseisundisse, ning öö kulgedes tungis tema teadvus kiht kihi järel läbi tõeluse, kuni ta saavutas tõe täieliku ja vahetu tunnetuse. Kui koidutäht tõusis idakaares silmapiiri kohale, mõistis ta, et tema vabanemine on kõigutamatu. Siddharta Gautamast sai Buddha, Virgunu.

Kogu budistlik pärand on selleks, et aidata teistel inimestel kogeda samasugust virgumist ja vabanemist. Järgnevalt räägime üksikasjalikumalt nii Buddha virgumise olemusest kui praktilistest vahenditest, mida budistid kasutavad, et järgida tema teed. Kuid kõigepealt kirjeldame Buddha elu ülejäänud aastaid ning erakordset mõju, mida tema virgumine avaldas tolleaegsele ühiskonnale – mõju, mis kestab kogu maailmas veel 2500 aastat pärast tema surma.

Pärast virgumist jätkas Buddha mõne nädala jooksul mõtlustamist Neranjara jõe kallastel, püüdes süüvida kogetu tähendusse. Algul ta arvas, et ei suuda seda kunagi teistele seletada – keegi ei suudaks mõista, millest ta räägib – ning tal oli kiusatus veeta kogu ülejäänud elu, nautides oma vabanemistunde õndsust ja jättes ülejäänud inimkonna tegelema oma asjadega. Kuid ta taipas kiiresti, et tema virgumise olemus välistas sedalaadi isekuse. Tema ühtsustunne kõigi elusolenditega tähendas kohusetunnet oma kogemust jagada, hoolimata sellest, kui võimatuna see näis.

Räägitakse, et sel ajal oli tal nägemus inimkonnast kui tiigist, mis on täis puhkevaid lootoseõisi. Mõned õied on alles tiigi põhjas mudas. Teised on sirutumas läbi vee, kuid ikka veel porised ja avanemata. Mõned aga on jõudnud pinnale ja vajavad ainult kerget tõuget, et avaneda päikesevalgusele. See kujutluspilt inimestest kui arenevatest olenditest, kes kasvavad porist ja pimedusest valguse poole, andis talle vajaliku julguse. Innustatuna mõttest, et mõned inimesed võivad mõista tema õpetusi, kuna teisi saab aidata selle mõistmiseni jõuda, asus ta edasi andma edasiantamatut.

Nädal hiljem pidas ta Benaresi Hirvepargis, umbes 160 km Bodhgayast, oma esimese jutluse. Seal kohtas ta askeetide rühma, kes tundsid teda varasemast ajast, kuid olid temas pettunud, kui ta loobus asketismist. Esmalt keeldusid nad teda kuulamast ega tahtnud isegi tervitada. Kuid Buddha sõnade ja kogu olemuse vastupandamatu mõju veenis neid üksteise järel ning nendest said tema järgijad.

Järgneva 45 aasta jooksul veetis Buddha igal aastal üheksa kuud rännakutel läbi Põhja-India, levitades oma õpetust. See kordus ikka ja jälle – ta kõneles kõikidest ühiskonnakihtidest pärit meeste ja naistega, nii ükshaaval kui kümne- või ka sajakaupa; ikka ja jälle aitas tema kohaloleku ja sõnade võim neil näha elu uute silmadega. Ikka ja jälle väljendasid nad oma pühendumust elada vastavalt Buddha ilmutatud nägemusele ning said tema järgijateks.

Muidugi ei veennud Buddha kõiki, kes puutusid temaga kokku. Kuid me võime öelda, et ajal, mil puudusid moodsad sidevahendid ja transport oli primitiivne, levisid tema õpetus ja isiklik mõju üle Põhja-India kulutulena. Tema eluajal kasvas järgijate hulk nii suureks, et teda süüdistati ühiskonna alustalade õõnestamises. Buddha surma ajaks 80-aastasena oli õpetus avaldanud sügavat sotsiaalset, kultuurilist ja vaimset mõju seitsme hõimu seas, kes elasid umbes 130 tuhandel ruutkilomeetril. Tema õpilaste seas olid kahe Põhja-India suure kuningriigi valitsejad ja paljud teised mõjukad tegelased. Lisaks oli ta loonud „sangha�? ehk vaimse kogukonna, milles oli inimesi mõlemast soost ja kõigist ühiskonnakihtidest ning mis on elujõuline tänapäevani. See kõik oli saavutatud vaatamata asjaolule, et tema vaated ühiskonna probleemidele olid sageli ebapopulaarsed ja kehtiva korra vastased, eriti tema kriitika valitseva kastisüsteemi ja päriliku preestrite kasti pretensioonide kohta olla teistest kõrgemal.

Kuidas seletada Buddha fenomenaalset edu oma õpetuse levitamisel ja järgijate ligitõmbamisel, ajal, mil ka paljud teised vaimsed õpetajad võistlesid selle nimel, et neid võetaks kuulda? Kahtlemata on põhjus osaliselt õpetuses eneses – tänapäevalgi hämmastab paljusid, kui ilmselge see on ja inimesed tajuvad, et on seda justkui alati teadnud. Kuid Buddha edu ei saa seletada üksnes tema sõnumiga; otsustavat osa mängis siin neid sõnu rääkiva inimese olemus. Buddha mitte lihtsalt ei rääkinud virgumisest või teest selleni. Buddha ise oligi Virgunu ja see paistis välja igaühele, kel oli silmi, et näha. Ta ise oli oma õpetuse tõesuse kõndiv ja rääkiv tõestus ja seda võisid eitada ainult kõige kangekaelsemad vastased.

Varased budistlikud allikad loovad meile pildi Buddhast kui väärikast mehest, kes on üle teda ümbritsevast olukorrast, kelle kartmatus on täielik ja eneseusaldus kõigutamatu, kelle meelerahu ei suuda mõjutada isegi valu, haigused ja tema enese paratamatu surm. Samal ajal on see aukartustäratav isik avatud ja vastutulelik, valmis pühendama oma aega ükskõik kellele, olenemata ühiskonnaklassist, haridusest või arukuse tasemest. Me näeme kaastundlikku meest, kelles puudub viha ja kes käsitleb lahkhelisid ja nõmedust õrna ja leebe irooniaga. Olukorras, kus tema järgijad käituvad rumalalt või jäärapäiselt, näeme tema leebes ja humoorikas reageeringus inimest, kes näeb läbi asjade tuumani, kuid säilitab suure hingesoojuse, sümpaatia ja austuse nende suhtes, kes on ikka veel meelepette lõksus.

Lõpuks näeme me temas juhti, keda austatakse ja kummardatakse, kuid kes ei soovi, et teda järgitakse pimesi ja kes vahetevahel on heatahtlikult ärritatud, kui mõned tema järgijad tõrguvad mõtlemast oma peaga ja tegutsemast omal vastutusel.

See pilt, mida ähmastavad 25 möödunud sajandit, annab meile ettekujutuse, millisena Buddha paistis väljastpoolt. Ent mõistmaks Buddha tõelist olemust peame käsitlema mitte ainult seda, millisena ta paistis välisele igapäevaelu vaatlejale. Me peame käsitlema tema olemust seestpoolt – s.t. vaatlema virgumise ja mõtluse olemust. buddhism

Tiibeti pühenduja arutlus

inimesed küsisid kahte asja, ja kui küsime neid nüüd, me saame panna õpetusele kindla aluse . Need küsimused olid: “Miks Sina õpetad?�? ja “Mida Sina õpetad?�?

Esimesele küsimusele vastas Buddha: “Ma õpetan, sellepärast et teie ja kõik olendid tahavad olla õnnelikud. Sellepärast tahavad nad kannatutest pääseda.�?

On täesti selge, et Tema ei püüa meid millestki sõltuvaks muuta. Ta ei soovi meile pähe tõmmata musta kotti või millekski sundida. Tema õpetas meid selleks, et anda meile võimalus areneda ja kasvada.

Ja teisele küsimusele Ta vastab: “Ainus asi, mida ma õpetan, on see, kuidas asjad eksisteerivad. Missugused asjad tõeliselt on.�?

Tegelikult ei tuntud kultuurides, mida me nimetame Buddhistlikeks, sõna “Buddhism�?. See termin mõeldi hiljem välja, et Buddha-õpetusi teisest kõikvõimalikest õpetustest eristada. Seda nimetadakse Tiibeti keeles “Tsˇö�? ja Sanskriti keeles “Dharma�?, tähendab ainult: “Asjad, kuidas nad on�?. Aga Buddha on keegi, kes näitab meile ajatut tõde asjade olemuse kohta.

Tema lõppesmärki nimetab Tiibeti keel “San-gje�? ja Sanskriti keel “Buddha�?. Buddha on – “Täielikult Ärganud (Virgunu)�? või “Täielikult Valminud (Küpsenu)�?. Veel täpsem tähendus on kahel tiibeti silbil: “Sang�? - “Täelikult Puhastunu�?, nagu peegel või vääriskivi kõigest mustast puhastatakse, kui väikseimgi plekk eemaldatakse. Aga “gje�? tähendab “Täieliku Küpsuseni Toimetatud�? või “Täielikult Küpsenud�?. See on meeleseisund ilma segaduse või rahutuseta, kus ükski tumestus selget meelt ei varjuta, aga täielikult ilmuvad kõik suurepärased meele omadused – teadvelolek, jõud, rõõm, kõigeteadmine ja kaastunne .

Õpetust uurides leiame me palju materjali: Buddhal oli parim võimalus oma meetodite õpetamiseks 45 aasta jooksul alates valgustumisest 35-aastasena kuni ajani, millal Ta 80 aasta vanusena otsustas oma kehast lahkuda. Samuti oli Põhja India 2500 aastat tagasi eriline koht, kus elas palju kõrge vaimsuse ja intellektiga inimesi.

Muidugi, nendel ei olnud arvuteid ja masinaid, mida me omame täna, aga Inimese Osakond oli väga hästi arenenud. Inimesed esitasid tähtsaid ja sügavaid küsimusi elu mõttest ning otsisid reaalseid ja tõeseid vastuseid. Buddha eluajal oli olemas kuus niinimetatud ülimat filosoofia koolkonda, mis omasid asjade olemuse kohta erinevaid vaateid.

Kalu Rimpotsˇe, üks meie suur Laama, ütles, et Buddha andis 84 000 erinevat õpetust. Traditsiooniselt jagatakse need neljaks rühmaks. Igas rühmas on 21000 õpetust, olenevalt sellest missugust valgustatust takistavat meeleplekki nad eemaldavad. Rühmale, mis spetsiaalselt töötab meie kiindumustega, pandi nimeks Vinaaja. Sellele, mis töötab meie viha ja kurjusega, pandi nimeks Suutra . Kolmandat rühma, mis uurib meie poolküpseid kodukootud ideid, nimetadakse Abhidharma. Ning neljas rühm, mis puudutab kõiki aspekte ja transformeerib neid - on Tantra.Kuid palun, ärge segage Buddhistlikku ja Hinduistlikku Tantrat. Kuigi sümboolikas on palju ühist, on eesmärk ja tee erinevad. Kui te neid kahte süsteemi omavahel segate, siis te jäätegi segadusse. Igal juhul, Buddha õpetuse algupärane jagunemisviis on täpselt selline – neljaks rühmaks, aga veel paremini saame klassifitseerida kaheks: Esimene - mida me nimetame absoluutseks, lõplikuks, reaalseks ja tõeliseks. Ja teine – mida me saame nimetada suhteliseks, relatiivseks või saab teeks. Minu piiratud kogemus räägib mulle, et see klassifitseerimine on väga efektiivne. Kui me tahame Buddha õpetusi tõesti kasulikuks teha, siis struktuur “absoluutne ja relatiivne�? on parim. Buddha on ainuke, kes näitab seda sellisel viisil. Me ei leia seda teistes religiooni-, filosoofia- või psühholoogiasüsteemides. Mitte ükski neist ei jagune nii selgelt - Teeks ja Eesmärgiks.

Kui otsitakse absoluutset, on seda väga raske leida. Me usume briljante, maailma, sotsiaalset süsteemi, ect., sellepärast et nad kestavad meie kehadest kauem. Aga tõesti, kuhu me ka ei vaata, ei ole kusagil midagi tehtud, loodud või sündinud, mis ei sure ning ei lagune koost. Kõik mis on ühendatud, peab varem või hiljem lahutuma. Buddha räägib meile uuesti ja uuesti: “Ära pea varjupaigaks seda, mis on mööduv.�?

Puutudes kokku õpetusega, mis ütleb, et nähtuste maailmas ei ole midagi, millele võiks loota , ei ole midagi absoluutset, ning kõik meeltega tajutav jaguneb osadeks ja laguneb laiali, võib meil tekkida küsimus: “Kas see tähendab, et me ei saa üldse tõeliselt millelegi toetuda?�?

“Ei, see ei ole nii, - räägib Buddha, - eksisteerib midagi absoluutset, kuid see ei ole materiaalne. Kui me hakkame otsima midagi, mis eksisteerib alati ja kõikjal, mis ei ole sündinud ja sure, mis ei ilmu ega kao; mis on väljaspool kõiki piire ja sisaldab kõiki asju – siis me leiame midagi. Me leiame avaruse, lahtise ruumi, potentsiaale, mis teeb kõik võimalikuks. Aga teisest küljest me leiame särava selguse, tunnetuse, teaduse ja tunnetamise võimu. See ei ole midagi kuu peal või Siberis, ei ole abstraktne olemus, aga selle selge avarus, särav avatus on meile lähedasem, kui oma nahk, midagi, mida me ei saa kaotada. On olemas maailma aegade algusest ja alatiseks, olenemata sellest, kas me teame seda või mitte. See avatud selge ruum on meie meele olemus.

Kui me otsime kedagi, kes on teadvel selles situatsioonis siin ja praegu. Kes kuulab, mida tahan selgitada, või mäletab seda veel tänaval. Kellel on õnnelik ootus selleks õhtuks ning konstruktiivsed mõtted homseks, siis ma annan teile palju raha, kui te ütlete mulle, kui suur, kui raske, missuguse lõhnaga, mis vormi ja värviga see vastuvõtja on. Tundub, et mu raha jääb mulle, mitte sellepärast, et taanlased oleksid ihnsad, aga lihtsalt sellepärast, et mitte keegi teist ei suuda seda mulle näidata.

Meel ei ole asi. Ei ole olemas teadvelolevat asja. Meel on nagu avatud selge maailmaruum. Kui me seda teame, siis ei saa mitte miski meid kahjustada või õnnetust põhjustada, aga valgustatus ise hakkab ilmnema loomulikult. Nii, Buddha ei ole keegi, kes räägib meile: “Palun, uskuge seda või seda, siis te saate päästetud.�? Tema teab, et me usume üht asja täna, teist asja homme ja midagi veel ülehomme, sellest ei muutu midagi. Sellepärast soovitab Ta meil põhjalikult kontrollida – kes on teadvelolija? Seejärel saavutada nii stabiilne meelekogemus, et mitte mingisugune situatsioon ei saa seda rikkuda. Siis ei saa mitte miski meile põhjustada kannatusi ega probleeme.

Kui me otsime meelt, proovime teadvustada seda, kes teadvustab just praegu, me näeme, et temas: 1) on samasugune ruum; 2) on selgus; 3) on piiritus. Et ei ole sellest asja, mis teadvustab. Ei ole olemas vormi ega substantsi, mis kogeb. See, mida ta kogeb – on maailmaruumi olemus, midagi avatut. Aga kui kasutada termineid “tühjus�?, “vaakuum�?, “maailmaruum�? või mis tahes sõna, mis on loomupärane eesti keelele, on väga tähtis vaadata mitte sõrme, mis näitab kuud, aga kuud ennast. On vaja mitte ainult sõnu mõista, vaid ka tunda nende tähendust.

Mitmeid sajandeid tagasi, kui Euroopa vallutas maailma, puutusid inimesed kokku Buddismi õpetusega, nagu näiteks Tseilonil või Tais, need inimesed ei olnud mediteerijad, vaid teadlased. Nemad olid inimesed, kes loevad “kokaraamatut�?, aga ei tunne toidu maitset.

Kui nad kuulsid Buddhismi õpetust tühjusest, nad võisid seda mõista ainult materialismi- või nihilismi struktuuris. Selle tulemuseks oli idee, et kuigi Buddhism on demokraatlik ja õpetus kõrgel eetillisel tasemel, mis ei luba “püha sõda�? või rõhumist, Buddha-olemust kõikedes olendites näitav, ikkagi see on midagi pessimistlikku ja negatiivset, midagi ebarõõmustavat. See oli sõna “tühjus�? vaatamise tulemus, aga mitte selle olemuse mõista püüdmine.

me tarvitame tühjuse kogemust andvaid meetodeid, ja puhkame meele avatuse ruumis, me mõnikord ei tea, kuidas seda nimetada: “kas tühjuseks�? või “täiuseks�?? me ei leia selles asja, nagu meel. meel, mis iseeneses ei ole asi, on võimeline mõistma, olla teadvustav ja kõik asju mõistev ja kogev. On tugev, kiirgav, omab ja võib teada ja teha kõik asju. meel on ilma piirideta. Paljud inimesed käivad ringi magusa väikese naeratusega ja räägivad: “Ma olen see või see astroloogine märk�?, “Ma olen intellektuaalne�?, “Ma olen emotsionaalne�?, või mida iganes. See võib olla meie kogemus relatiivsel tasemel, kuid tegelikult see piirab meid. Muidugi, meele piiramatust jõust ainult mõningad omadused võivad olla arendatud nii kaugele. Aga kui me hakkame kauplema iseendaga ja mõtleme, et loobudes ühest omadusest teise kasuks muutume palju tõelisemaks, siis me teeme end vaesemaks. Piirata oma võimalusi sellepärast, et me ei tunne ennast kodus oma meele piiritus avaruses, ei ole hädavajalik.Ka kõige paadunum intellektuaal armub, kui õige “karma ühendus�? kõrgetel kontsadel läheb temast mööda, ning kõige emotsionaalsem ja dramaatilisem inimene saab aru impersonaalsetest asjadest, kui me kordame seda mitu korda. Isegi, kui me leiame oma väikese maailma olevat meeldiva ja mõtleme, et me võime kaitsta end sellega, et me ei arenda suuremat osa oma võimetest, on hirm oma meele täieliku avatuse ja väe ees tõesti rumal.

Nii, iga Buddha, see tähendab iga inimene, kes täielikult teadvustab teadvustatava, leiab avatud ruumi, mis on särav, selge ja piirideta. Ta näeb, et ei ole kohta, kus lõpeks tema võime tunda, mõelda ja kogeda. Võib - olla kõlab see liiga intellektuaalselt, aga see on tõeliselt palju rohkem. See on – totaalne kogemus. Buddha ei ole see, kes on eesmärk omaette, nagu relatiivsetes religioonides, või kes diskussioonides võidab. Buddhal on kõigist teistest olenditest erinev kogemus.

Muidugi, võtmeküsimus on alati selles: kust me vaatame? Me oleme see, millest me mõtleme. Millega me identifitseerume. Kui me küsime iseendalt ja teistelt tavalistelt olenditelt kus iganes selle küsimuse, vastavad mõned: “Mina olen keha�?, ja puudutavad seda, et seda tõestada. Teised mõtlevad: “Ma olen need mõtted või sügav mõistmine, või lapsepõlvemälestused�?. Kuid tegelikkuses ei ole nad rahul sellega, mida nad leiavad. Kui me mõtleme, et me oleme meie kehad, siis me oleme veendunud vanuse, haiguse ja surma kogemuses. Kõik keha probleemid saavad reaalseks ja siis võib eriti meie elu lõpp raske olla.

Kui teisest küljest me samastume oma mõtete ja tunnetega, ei ole see hea: see hakkab meid pidevalt segama. Mitte miski ei muutu kiiremini, kui mõtted ja tunded. Kui me tahame samastuda heade inimestega ja mõtleme, et me oleme nemad, mis siis juhtub, kui nad lähevad ära, aga halvad tulevad?

Aga kui me võtame halbu inimesi nagu oma loomust ja paneme oma ootused nii madalale, et enam pole kuhugi kukkuda, mis siis teha, kui nad ka ära lähevad?

Nii, identifitseerumine oma kehaga toob rahutust ning valu, samal ajal kui klammerdumine oma muutliku siseseisundiga külge toob segadust. See valu ja hämmeldus on valgustamata olendite kogemus.

Aga kuidas näevad välja asjad, kui me teadvustame, et meel on sarnane avatud maailmaruumiga, et ei ole olemas asju, mis on purustatud või kahjustatud, mis teeks haigeks või ajaks segadusse? Tulemus on – totaalne kartmatus : te tunnete end igas situatsioonis nagu kodus.

2500 aastat tagasi, kui Buddha õpetas, leidus Tema manifestatsioonis 18 erinevat sorti kartmatust, nagu Ta kinnitas. Valgustatus – see on jõu, kontsentratsiooni ja kõige lähedase ja kauge kontrolli seisund. Teades, et ei ole sellest asja, kui «meel», te teate intuitiivselt, et ei ole midagi purustada. Te saate aru, et meel on ilma ilmumise või kadumiseta; midagi, mis on alati ja kõikjal; midagi, mida me saame lõplikult usaldada.

Tegilikult, kui see oleks asi, siis meil oleks probleeme. Meil oleks vaja parandustöökoda tema jaoks. Aga kui see ei ole asi, siis ei ole põhjust muretseda. Mitte miski ei lähe katki. Me pöördume selle juurde üha uuesti ja uuesti, sellepärast, et see on väga tähtis: ainult juhtuvate asjade ja mitte meele näitamine – see on harilike olendite seisund, mis viib juhtuvatele ja mitte juhtuvatele asjadele, ootusele ja hirmule. Lootus eemaldab kogemuse värskuse, samal ajal kui hirm teeb probleemid halvemaks. Negatiivsed kogemused elavad ainult sellest jõust, mida me nendesse paneme. Kui me seome end probleemiga, me toidame madu. Hakkame otsima patte ja negatiivsusi, näeme neid veel rohkem, sest see muutub meie suhtumiste süsteemiks, meie kriteeriumiks. Niisiis, kui me identifetseerime end mõtete ja tunnetega, mis tulevad ja lähevad, siis tulevad lootus ning hirm, kiindumus ning vastumeelsus. Meie meel ei ole kunagi siin ja praegu, ta ei ole keskendunud tsentrumisse. Mitte keegi ei saa valgustatuks homme või eile, igaüks saab valgustatuks ainult täna. Kui me elame ainult minevikus või tulevikus, siis on valgustatus kaugel. Vastupidi, kui me võime puhata meele avatud ruumis sügava veendumusega, et tema põhiolemus on täiuslik ning purustamatu, siis muutub kogemus totaalselt. Sõnulseletamatus õnnes tunnetame me oma lahtikeerduva meele omadusi.

Äkki ei ole põhjust ootuseks ja vastumeelsuseks, kartusteks ega igat liiki raskusteks. Teades, et olemus ei saa olla purustatud, iga pilt peeglis, iga pilv taevas, iga mõte või kogemus meeles, saavad kiirgava energiaga manifestatsiooniks, tema lõputu rikkuse väljenduseks.

Siis vanadus, haigus ja surm ei ole midagi, mida on vaja karta või eemale tõugata. See on vorm, mis pöördub tagasi maailmaruumi. Noorus, rõõm, armastus ning asjad, mis teevad meid õnnelikuks – ei ole midagi, millega end siduda või loota. See on vorm, mis ilmub maailmaruumist. See kõik on - meele mäng endaga, vormi ja kogemuse produtseerimine ja absorbeerimine.

Meele avaruse-selguse absoluutsel tasemel on kõik üks ja sama, sel ajal kui tolmu hulk peeglil ja piltide hulk selles erinevad; ja suhtlemise tasandil me käitume kõik hästi, kui tunneme ennast hästi, ja meiega on raske, kui me tunneme end halvasti.

Nähes, et asjad, mis meid ühendavad, on tõesti olemas, aga erinevused keeles, rahas, püüdluses, unistustes või sõprades – ilmuvad, muutuvad ja kaovad, ei ole võimalust hoida oma heaolutunnet ainult endale.

Kas me tahame seda või ei taha, me jagame.

Buddha selgitab: Põhjus, miks me ei koge meie täiuslikku olemust, ei ole see, mida suurem osa religioone püüab meile ütelda: kurjus või põhiline rikutud olemus. Ta näitab, et absoluutset kurjust ei saa eksisteerida, sellepärast, et ta hävitaks iseend. Kõige murede ja kurjuse taga, Buddha räägib, – on teadmatus. Ja selles võhiklikus valgustamata meeles on teadmatus nagu pilved taevas. Sellepärast, et meel ei ole asi, ning isegi idee, et meel on selge valgus, paneb meid valgust otsima kusagil väljaspool. Meel võib ennast tunnetada ainult meditatsioonis puhates ja teadvustades oma omadusi seespool. Valgustamata meelt võib võrrelda silmaga: silm võib näha kõiki asju väljastpoolt, aga kui keegi ei hoja tema ees peeglit, silm ei näe ennast.

Selle tulemusena, et meel ei näe ennast, ilmneb peamine kahesus. Meele avatud olemus, mis näeb, hakkab mõtlema: «See olen mina», aga siis meele selgus, mis kogeb, näib millegi eraldiolevana. Isegi juhul, kui me kontrollime mõlemat ja leiame seal ainult tühjust, leiab ikkagi meie meel selle erinevuse. Avaruslik olemus mõtleb “See on mina�?, aga temas toimuvad asjad võetakse vastu “See oled sina�?, või veel midagi. Siis see duaalsus on siin, meil on “raamatus hea retsept iga mure jaoks�?. Siis tekkib meil kiindumus– selle vastu, mida me armastame. Vastumeelsus – selle vastu, mida me ei armasta. Kiindumusest tekivad ahnus ja armukadedus. Vastumeelsusest - vihkamine ja viha. Kui seal on rumalus – siis tuleb uhkus. Me mõtleme, et see situatsioon, kus meil on palju raha, mõju või sõpru, on midagi reaalset.

Meele avaruse olemus ja meele selguse olemus on tema piirita olemuse aspektid: mittemõistmine toob segavaid tundeid, mis omakorda toovad kahjulikke tegevust ja sõnu.

esiteks me selgitasime terve seisundi – valgustatuse. Seejärel me rääkisime kannatuse põhjusest – teadmatusest. Kolmandaks, me uurisime kannatuse lõpetamise meetodeid. Ning kuidas annab Buddha meile voimaluse oma meele olemust kogu aja kogeda? Kolmanda suhtelise õpetuse taseme täielikuks mõistmiseks, vajame me elukogemust ja küpsust.

On palju näivaid vasturääkivusi meetodites, kui me ei mõista, millistele ja missugusel tasemel olenditele õpetus mõeldud on. Aga kui me mõistame ja näeme kõike kui vahendit arenemiseks, kui abi erinevatele olenditele teel valgustatuse poole, siis lihtsalt ei ole olemas asju, mis ei sobi. Meil kõigil on tarvis mõista, missugusel tasemel erinevad instruktsioonid on vajalikud. Aga kui me vaatame ainult õpetuse välist külge ning ei saa aru, missuguses elulises kontekstis see antakse, siis me võime veeta palju aega ainult ideid taga ajades.

Muidugi, enamik inimesed ei hakka kunagi oma meelega töötama. Nad mõtlevad ikka: “Praegu ma ostan selle asja ja olen õnnelik�?, või : “Ma sõidan sinna kohta, siis on kõik suurepärane �?, või: “Ma abiellun selle naisega ja saan nelikümmend aastat tasuta teenindamist �?,- ja veel midagi muud. Nad mõtlevad alati, et õnn on nurga taga. Aga kui nad äkki on kuuekümne, setsmekümne või kaheksakümne aastased ja on aeg surra ja minna maa alla, nad hämmastuvad, miks ükski nende tegevus ei toonud kestevat tulemust.

Nii, enamik olendeid ei otsigi midagi absoluutset ja kestvat. Nad näevad asju ainult otse nina ees, haaravad neid, töötavad selle jaoks ja imestavad, et see kõik ei tee neid õnnelikuks. Siis nad otsivad järgmist asja ja saavad sama tulemuse.

Meelel on raske tunda ennast mugavalt selles mis on ja kogeda otse. See tuleb kahest dualistikust kontseptsioonist: ühes on põhjuseks meie häiritud tunded ja isiklikud probleemid. See on “minu�? ja “sinu�? lahutamine. Aga meie segaduse ja eksliku filosoofia teine põhjus on asjade nägemine kas olemasolevate või mitte olemasolevatena.

Buddha lõikab täielikult läbi need kaks sõlme. Erinevate oskuslike meetoditega näitab Ta, et ei ole eraldi “egot�? või “mina�?.

Nii ka vastuolu “olemise�? ja “mitteolemise�? vahel oli lahustatud Buddha poolt. Ta andis sellest õpetust nagu “Südasuutra�?, mis on Jaapani Buddhistliku traditsiooni alus, ja millega, ma olen kindel, te töötate oma keskustes. Siin Ta ütleb: “Vorm on tühjus, tühjus on vorm. Vormi ja tühjust ei saa lahutada.�? Selle mõistmise tähtsust rõhutatakse paljudes Buddhistlikes kultuurides kuni tänaseni. Kuid tõenäoliselt ainult vähesed olendid kõrgemail valgustatuse tasemeil teostasid tõeliselt selle kogu tähenduse. Tänapäeval on uus rühm inimesi, kes on teadlikud sellest mitte nagu kogemusest, kuid rohkem nagu intellektuaalse mõistmise tasandil. Ja need on meie hästi informeeritud teadlased.

Samal ajal, vaadates teleskoobiga kaugele taevasse teadsid teadlased samuti, et maailmad tekivad pidevalt, kuigi nad ei osanud seletada, millest. See, mida nad nägid, oli energia ja osakeste mass, mis ilmus, mängis, vormus gravitatsiooni tõttu rühmadeks, muutus väga kuumaks ja muutis lihtsad substantsid nagu vesinik, mateeriaks, millest kooneb maailm. Sellisel viisil ilmuvad universumisse kohad, mis sobivad elupaigaks kehaga ühendatud intelligentsetele eluvormidele.

Sllisel viisil on Buddha ütlus: “Vorm on tühjus, tühjus on vorm, vorm ja tühjus ei ole eraldatud�?, - täna täielikult tõestetud tõde. Kui otsida osakesi, millest näivalt kindel maailm on tehtud, siis ei leia mitte midagi. Ja vaadates ruumi, me näeme, et see ei ole mittemiski, vaid alus, millest kõik asjad ilmuvad. Seepärast ütleb teadus täna sedasama, mida Buddhism: see on olemus, mida meie, Buddhistid nimetame meeleks: mõnikord see ilmub nagu ruum, nagu avatus ja potentsiaal, aga mõnikord manifesteerub selles sislduva, nagu vormi ja kogemuse kaudu. Kui otsida vormi, see pöördub tagasi ruumi, aga kui vaadata ruumi, näeme seal alati vormi.

Nii andis Buddha õpetuse esimesel, põhjuse ja tagajärje seaduse tasandil neile, kes soovisid väljuda ebameeldivast olukorrast. Teise tasandi, mida me kutsume sisemiseks, õpetused andis Ta neile, kes soovisid olla kasulikud teistele. Neid kahte aluseks võttes on olemas õpetus kolmandale rühmale, kes sarnanesid suuremale osale meist täna päeval. Nad olid inimesed, kes ei näinud Buddhat või Laamat kui midagi fundamentaalselt erinevat neist endist, või nagu jumalaid “kuskil seal�?. Nad tundsid pühendumust, mõtlesid: “See on midagi, mida ma tean, ta näitab mulle minu meele võimalusi.�? Ja siis, see kolmas rühm inimesi tuli Buddha juurde ja oli olid võimeline mõistma Tema kõrgemaid õpetuse tasandeid. Seda, mida me kutsume Vajarajaanaks. Kaitstud ja motiveeritud läbi kahe eelneva astme, läbi õnnistususe ja sisenemise, said nad õpetused tantra tasemel, töötasid otse meelega.

õpetus elas kõigepealt Indias 1500 aasta jooksul, kuni tulid barbarid ja siis Tiibetis 1000 aasta jooksul, kuni tulid barbarid ja siis 25 aasta eest jõudis Himalaaja mägedest suurte Laamade tooduna tänapäeva maailma. See, et tänapäeval keskused kasvavad Saksamaal, Taanis, Ameerikas, Taivanil ja kõikjal, see suund jätkub.