Filosoofia 20sj

20. sajandi filosoofia Lähtepositsioon. 20. sajand on keerulisim aeg filosoofia kui sellise käsitamiseks. Puudub ühtsus, võimatu koolkondade ja erinevate küsimusasetuste paljususest endast lähtudes käsitada filosoofiat sidusa tervikuna. Õigem oleks 20. sajandi puhul rääkida filosoofiatest kui filosoofiast. Tänapäeval võib tegeleda mõne erifilosoofiaga sellele iseloomulike küsimuste ringis, puutumata kokku mõne teise erifilosoofia küsimustega. Seetõttu ei saa juhatada 20 sajandi filosoofiasse s i s s e, s.o. kutsuda filosofeerima, vastama mingile määratletud põhiküsimusele. Saame anda ülevaate ning püüda igasse konkreetsesse küsimusasetusse sisse elada, seda mõista. Mis põhjustas filosoofia hargnemise? Sellele küsimusele vastates peame omama perspektiivi, mis võimaldab filosoofiat tervikuna näha. Üheks võimaluseks on histooriline seletus inimtegevuses toimunud muutuste kohta, mis mõjutasid siis ka filosoofiat kui inimtegevuse valdkonda. On oluline näha, et selline filosoofia-väline seletus määratleb juba eelnevalt filosoofia (näiteks maailmavaatena). vt. Luik, T. Kõnelda filosoofiast. — Tartu: Ilmamaa, 2002. (ptk. Filosoofia määratlemine maailmavaatena subjekt-objekt suhtelt). Teine võimalus üritada seletada filosoofia seest seda hargnemist. Selline võimalus ei saa jällegi olla erapooletu (filosoofia ei saa ülepea olla neutraalne, minnes küsimisega lõpuni, on ta äärmuslik), kuna erinevate filosoofiatüüpide endamõistmine on erinev. Ühiseks jooneks on vaid kalduvus oma nägemust universaliseerida ja teisi käsitlusi alavääristada. 20. sajandi filosoofiale on iseloomulik filosoofiamääratluse oluline osa filosofeerimises, kuna puuduv konsensus selles küsimuses on probleemina esil. Mõned nimetavad seda metafilosoofiaks — kuid selle mõiste kaudu ei võida me midagi, taoline käsitlus tuleneb juba teatud kitsast filosoofiamõistmisest, millesse siis mõistja arvates ei kuulu refleksioon enda üle. Samuti ei anna "tõus metatasandile" meile paremaid vaimseid vahendeid ega erapooletumat vaatevinklit kui filosoofia omad. Meil pole paremat võimalust kui viibida nende erinevate filosoofiamõistmiste paljususes. Kursuse lähtekohad. Sai öeldud, et filosoofias erapooletus võimatu. Seega tuleks paljastada ka siinkõneleja lähtekohad. Soovimata küll siin 20. sajandi filosoofia sildi all hakata läbi viima oma kindlat filosoofiamõistmist (pealegi pole see mul sugugi nii kindel), lähtun siiski arvamusest, et filosoofia loomu poolest ajalooline (2. võimalik seisukoht: on kindlad probleemid, mis tuleb puhastada ajaloolisest kestast) ning et

metafüüsikal on eelisjärk (igas filosoofias peidus metafüüsika, olgugi et vahel varjatuna). Filosoofia valdkonnad. Filosoofiamõistete paljususe tõttu oleks asjakohane tuua esile levinud filosoofia valdkondade esitus. 1. METAFÜÜSIKA — küsimine oleva terviku järele, oleva põhjuste ja algupära järele. On Aristotelesest alates esimene filosoofia, tahab olla alusteadus kõigile teistele teadustele. 2. TUNNETUSTEOORIA — (epistemoloogia, gnoseoloogia). Mida me saame teada? Muidugi oli see küsimus oluline ka juba antiikajal (eriti Sokrates), kuid oma võidukäiku tegi epistemoloogia alles uusajal. Ennemalt oli nii, et metafüüsika eelnes tunnetusteooriale, ei mindud oma tunnetust järele katsudes metafüüsika kriitika peale välja (arvestada tuleb ka Platonist alates käibivat hoiakut, mille kohaselt metafüüsika ese — olev tervikuna — on ülemeeleline, on seega haaratav üksnes mõtlemise kaudu). Descartes'i pöördega sai mõtlev subjekt, inimene ise oma teadmiskindluse aluseks, mis põhjustas üha enam küsimuse tekkimist: kuidas me saame teadmisi, ja siit hiljem ka: kas metafüüsika mõttekonstruktsioonid on mõttekad, kui neil puudub side igapäevase tunnetusega. Siit tuli võimas metafüüsika vastane liikumine empirism, mis piiras meie küsimusasetuse just küsimusega: mida me saame teada (kogeda) ja teadmise piiras meelelise kogemusega — filosoofia "tõed" on vaid aru üldistused. Siit sai alguse tuntud ratsionalismi-empirismi tüli. Metafüüsika leidis päästmist veel Kanti mõtlemises, kelle küsimusasetus küll epistemoloogiline, kuid laiem kui empirismil: leida tunnetuse transtsendentaalsed võimalikkused ja selle kaudu küsida metafüüsika võimalikkuse järele. Empirism Kanti arvates lihtsustab liiga. Tänapäeval tunnetusteooria käsikäes teadusega, neurofüsioloogia jms. Oluliselt tunnetusteoreetiline on ka tänapäeva teadusfilosoofia. Suundumused, mis peavad tunnetusteooriat ainsaks mõttekaks filosoofiaks, võtavad omaks empirismi ettepaneku ja kuulutavad metafüüsika küsimused mõttetuks. Sellest projektist tuleb eristada ajalooliselt olukorda, kus tunnetusteooria lähtub metafüüsikast (näit. Platonil, Aristotelesel, Descartes'il). 3. EETIKA — õpetus moraalist, mida me peame tegema? Mõistekasutus on lõtv, räägitakse ka eetilisest elust - moraalse elu tähenduses.(vt. Anne Lill, Eetika või moraal). Lääne traditsioonis on eetika olnud tihedalt seotud metafüüsikaga, mis annab aluse moraalinormideks. Tänapäeval on eetika ja aksioloogia iseseisvunud, leidub

lähenemisviise, mis väldivad moraalinormide aluse küsimust (praktiline eetika). On tendents käsitada klassikalisi autoreid ilma metafüüsiliste eeldusteta (näit. Kanti kategoorilist imperatiivi). Filosoofiasse kuuluvana võib veel lugeda ka 4. LOOGIKA — õpetus mõtlemise struktuurist. Alates Aristotelesest arusaam, et väiteütlusel(logos apofantikos) on kindel struktuur. Kuna filosoofia koosneb väidetest, mitte näit. hüüatustest, siis saab seda loogiliselt analüüsida. Siit katsed luua ideaalseid filosoofiakeeli, kus kõik väited on loogilised (juba Leibniz, eriti 20. saj. alguse analüütiline filosoofia). Levinud määratlus analüütilises filosoofias: filosoofia on keele loogiline analüüs (Carnap). Kuid kreeklased filosofeerisid tavakeeles, neil ei olnud teoreetilisi termineid. Näit. sõna olev (to on) oli igapäevaselt kasutatav. Esimesena lahknes keel tavakäsitusest Platonil, kes hakkas nimetama ülemeelelist valdkonda sõnaga idea, mis oli tavapruugis kuju, väljanägemine. Noorim filosoofia haru on ESTEETIKA — filosoofiline õpetus ilust. Loojaks Baumgarten (1714-1762). Meie kursus seda eraldi ei käsitle. vt. Croce, B. Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika. — Tartu: Ilmamaa, 1998 Heidegger, M. Kunstiteose algupära. — Tartu: Ilmamaa, 2002. Metafüüsika kui esimene filosoofia. Heideggeri arvates kreeklastele ainuomane oli küsida mis on? Siit tuli metafüüsikas püsiv teadmise-tahe. Aristoteles väidab oma "Metafüüsika" algul, et iga inimene püüdleb loomu poolest teadmise poole. Selle all ei mõelda pelka uudishimu, vaid just kõige üldisema (teoreetilise) teadmise tahet. Kui vaatame filosoofia tekkimise esimest probleemi, algete probleemi, siis näeme, et kreeklasi ei rahuldanud enam teatud hetkel müütides ilmuvad lood nende eksistentsi seotusest jumalate ja kangelastega (müüdid), vaid hakati küsima kõige alguse järele. Deduktiivse mõtlemine sünd oli "kreeka ime". vt. Kõiv, Mait. Kreeka filosoofia ja mõttemaailma sünnist. — Akadeemia, 1990 — Nr. 3.— Lk. 538-563. Seega ajalooline pilt: metafüüsika kõige all, baasiks, Descartes'il filosoofia-puu juureks. Tänapäev: erinevate filosoofiate ja teaduste juhuslik kaos, mis püsib koos veel vaid rakendusseostes. Martin Heidegger ütles juba 1929. aastal: Teaduste valdkonnad asuvad kaugel üksteisest. Nende ainete käsitluslaad on täiesti erinev. Seda distsipliinide hajusat mitmekesisust hoitakse tänapäeval koos veel ainult

ülikoolide ja fakulteetide tehnilise organisatsiooni ning tähenduslikuna erialade praktilise eesmärgistuse abil. Seevastu on teaduste juurdumus oma olemuslikus aluses hääbunud. (Was ist Metaphysik?. tsit. Martin Heidegger kõneluses Richard Wisseriga. — Studia Philosophica. — Tartu Ülikool, 1993. — Nr. 1. — Lk. 156. Tlk. Ülo Matjus) Filosoofia ajalugu. Kaks vastandlikku seisukohta: a) filosoofia ajalugu on sekundaarne, kuigi võib kasulikuks osutuda (eriti suured filosoofia ajaloo vastased olid 20. sajandi 1. poole analüütilised filosoofid, viimasel ajal on mindud dialoogi pärandiga). b) filosoofia on loomu poolest ajalooline (Hegel, Heidegger, vt. Luik, Filosoofiast kõnelda) Muidugi on see seisukoht nii Hegelil kui Heideggeril ise filosoofiline, s.o. nad määratlevad filosoofia ajaloo teatud protsessina, mis on nende mõtlemise poolt konstrueeritud, kuid filosoofiat võib pidada ajalooliseks ka nii, et me ei pea kummagi mainitud filosoofi seisukohti omaks võtma. Filosoofia ajalooline ses mõttes, et tegeleb ikka ja jälle erinevail viisidel nendesamade küsimustega), ilma et vastuseni jõuaks. Filosoofia pidev dünaamiline paigaltammumine. Ja ka teine oluline aspekt: iga suur filosoof läheb eelkäijate vastu, üritab neid kummutada, on kindel, et küsimused on vastatavad. Alles 19-20 sajandil muutunud populaarseks n.ö. pretensioonitu filosoofia, metafüüsika küsimuste vastatamatuse tunnistamine (pragmatism, eksistentsialism). Ajaloo teleoloogiline käsitamine ulatub juba müütide aega, kuigi ehk on teogooniate koostamisega ka juba pinnas filosoofia tekkimiseks: teaduslik vaim. Kuigi tänapäeval metafüüsika pole moes, siiski on veel valgustusajast pärit progressi usk (vähemalt ideoloogiates, vaatamata postmodernsusele). On ka vastupidiseid pessimistlikke teleoloogiaid: Spengler. Filosoofia ajalugu sai hoo sisse 19. sajandil kriitilise ajalooteaduse arenedes. Enne seda tegeldi ülikoolides filosofeerimisega, siis algas filosoofia mandumine oma ajalooks (sellest allpool lähemalt). Filosoofia kasu, filosoofia ja võim. See on tänapäeval äärmiselt populaarne teema. vt. Matjus, Ü. Filosoofia võimus ja võimutus. — Akadeemia — Nr. 2, 1997. — Lk. 326-342. Parhomenko, E. Filosoofia kasutusest. // Vikerkaar.— Tallinn: Periodika, 2000. — Nr. 10. — Lk. 97-115.

Aristoteles piiritles esimese filosoofia kui teoreetilise, mille eesmärk temas eneses. Praktilised teadused juba vähem väärt. Ometi on filosoofid alati arvanud, et nende tegevus otsest kasu andmata on mingil kaudsemal moel hädatarvilik kogu ühiskonna jaoks. Juba Platonil soov, et filosoofid valitseksid riiki. Filosoofial olnud alati võimuga suhe. Kuna metafüüsika väidab midagi kogu oleva kohta, pole sealt ju raske teha järeldusi ühe oleva valdkonna - riigivõimu kohta. Poliitiline filosoofia on filosoofia ajalooline osa. Kui oletada, et ka inimsuhteid valitseb mingi salapärane seaduspära, siis just filosoofia peaks suutma seda avastada. Kui aga oletada, et poliitilises korralduses globaalsel tasandil mingit teleoloogiat ei ole ja toimub ideoloogiate totaalne võitlus (vrdl. Hobbes'i loodusolukorraga), siis võib ju öelda, et filosoofia valitsebki maailma ideoloogiate kaudu. Marx loobus otsesõnu filosoofia kasutuse põhimõttest, nõudes praktilist kasu: filosoofid on maailma seni vaid interpreteerinud, vaja on teda muuta. Kui aga oletada liberalistliku ideoloogia võidukäigu jätku, ajaloo lõppu, siis seegi on ju filosoofiate rakendus: valgustus, liberalism, relativism, pragmatism. Kuna tänapäeval elame kasuistlikus ühiskonnas, siis võetakse üha üles filosoofia otsese kasu teema, ohus on teatud filosofeerimise tüübid. Filosoofia ebamäärasus ja funktsioonide segasus on ka ühiskondliku võimuvõitluse teemaks: grandid, raha jms. Kui praktiline eetika aitab lahendada ühiskondlikke probleeme (kas lubada eutanaasiat ja aborti, geenivaramu projektid), siis on selge, et tal on eelisjärk sellise filosoofia ees, mis oma kasutust rõhutab. Seetõttu peab kasutu filosoofia oma loomust varjama, end kasulikuna välja pakkuma. Praegu veel on filosoofia siiski kultuuri ja akadeemilise hariduse oluline osa, mistõttu saab võimalikuks ka meie kursus. Kuid veel sügavamalt: rääkisime filosoofias valitsevast teadmise tahtest, filosoofiast kui algupärasest võitlusest saada teada kõige alust. Kreeklaste jaoks oli tõde alethes, mida Heidegger tõlgib varjamatusena. Seega tõde röövsaak, mis tuleb varjatusest esile kiskuda. See, et filosoofias valitseb tahe, pole filosoofia-ajalooliselt vaadates juhuslik. Tahe teada, esialgu eneseküllane ja kasutu, formeerub tahteks tunnetada, endast lähtuvalt anda endale teadmiskindluse alused (Descartes). Siit polegi kauge samm tahta juba näiteks filosoofiat ideoloogias rakendada, selle abil valitseda. Heideggeri järgi peitub metafüüsikas tahe tahta, mis jõuab sõnasse erinevalt kuni Nietzsche selle otseselt võimu tahtena sõnastab.

Filosoofia lõpp. Esimesena kõneles sellest Hegel. Filosoofia pidi lõppema tema süsteemis, kus absoluutne vaim taastab identsuse endaga ja edasine filosoofia on tarbetu. Paradoksaalsel kombel sai filosoofia lõpp teemaks hoopis saksa klassikalise filosoofia kokkuvarisemise näol. Kogu 20 sajandi filosoofiat, mis vähegi suhestab ennast metafüüsikaga, iseloomustab filosoofia lõpust rääkimine. Filosoofia elab oma lõppu igavesti läbi. Kolakowski nimetab seda filosoofia enesemõnitamiseks. vt. Kolakowski, Horror Metaphysicus. Valgus, 2000. Lk. 14. Danto: 20 sajandi filosoofia on enesega rahulolematuse ajalugu. vt. Danto, A. Ühendused maailmaga. Hortus Litterarum, 2000. On küll ka üksikuid renessansse varasema metafüüsika taastamiseks (uuskantiaanlus), kuid valdav on lõpumeeleolu. Ka kaks võimsamat 20 sajandi voolu: fenomenoloogia ja analüütiline filosoofia põhinevad senise filosoofia lõpetamisel. Miks filosoofia lõppes? See küsimus on muidugi filosoofiline. Heideggeri arvates on filosoofia üks olemisajaloo epohhe, mis peabki oma lõppu jõudma. Peagi vaatleme lähemalt histooriliselt olukorda 19. sajandil, filosoofia lagunemist eriteaduste iseseisvumise olukorras, kuid esmalt veel filosoofiline kõrvalepõige Nietzsche juurde. Väärtuslikult võib olukorda kirjeldada kaheti: kultuur arenes piisavalt kaugele, et loobuda metafüüsilistest muinasjuttudest (materialism) või et inimsus polnud enam piisavalt kõrgel tasemel, et püsida saksa klassikalise filosoofia suuruses. Paneme tähele, et metafüüsiline relativism on kujunenud üldvalitsevaks. Iga teistsugune mõtlemine juba fundamentalism. Nietzsche käsitus filosoofia lõpust ajaloolise paratamatusena. Metafüüsika langust võib vaadelda suhte ideaalne-reaalne lagunemisega, transtsendentse tõeluse kadumisena. Seda protsessi kirjeldab-viib täide Nietzsche filosoofia. Tema on selle suuna algataja, mis mõnitab klassikalist filosoofiat. Ta kandis samas ka vabastaja- paatost, üritas näidata, et seal, kus teised näevad ideaalset sfääri, näeb tema vaid inimlikku, liiginimlikku (üks tema teose pealkiri). Nietzsche käsitleb filosoofia lõppu ajaloolise paratamatusena. Jumala surm. Nietzsche paneb tähele metafüüsilise idealismi seotust kristliku religiooniga ning analüüsib nende allakäiku koos. Hull inimene. — Kas pole te kuulnud hullust inimesest, kes süütas heledal ennelõunal laterna, turule jooksis ja lakkamatult kisas: “Ma otsin Jumalat! Ma otsin Jumalat!—“ Kuna seal juba paljud nendest juures seisid, kes Jumalasse ei uskunud, siis kutsus ta esile suurt naeru. On ta siis kaotsi läinud? lausus üks. On ta ära eksinud nagu laps?

lausus teine. Või hoiab ta ennast peidus? Kas ta on meie ees hirmul? On ta laevale läinud? ära reisinud? nii kisasid ja naersid nad segiläbi. Hull inimene hüppas nende keskele ja puuris nad oma pilkudega läbi. “ Kuhu on jumal? hüüdis ta, ma tahan seda teile öelda! Me oleme ta tapnud — teie ja mina! Kõik me oleme ta mõrvarid! Aga kuidas oleme seda teinud? Kuis suutsime mere tühjaks juua? Kes andis meile švammi, et kogu horisont ära pühkida? Mida me tegime, kui me selle maapinna ta päikese küljest lahti köitsime? Kuhu ta nüüd liigub? Kuhu liigume meie? Ära kõikidest päikestest? Kas ei söösta me jätkuvalt? Ja tagurpidi, kõrvale, edasi, kõikidesse suundadesse? Kas leidub veel üleval ja all? Kas ei eksle me mitte kui läbi lõputu eimiski? Kas ei puhu meie peale tühi ruum? Kas pole külmemaks läinud? Kas ei tule üha öö ja veel öö? Kas pole vaja ennelõunal laternaid süüdata? Kas ei kuule me veel surnumatjate lärmi, kes Jumalat matavad? Kas ei haista me mitte jumalikku roiskumist? — ka jumalad roiskuvad! Jumal on surnud! Jumal jääb surnuks! Ja meie oleme ta tapnud! Kuis trööstime ennast, mõrtsukate mõrtsukad? Kõige püham ja võimsam, mis seni maailma valdas, ta on meie nugade all veristatud — kes pühib meilt selle vere? Millise veega suudame end puhastada? Milliseid lepituspidusid, milliseid pühasid mänge saame leiutada? Kas pole mitte selle teo suurus meie jaoks liig suur? Kas ei pea me mitte ise jumalateks saama, et nende väärilisena paista? Ei leidunud suuremat tegu — ja kes veel alati pärast meid sünnib, kuulub seda tegu tahtes kõrgemasse ajalukku, kui kogu ajalugu seni oli!�? — Siin vaikis hull inimene ja vaatas jälle oma kuulajaid: ka need vaikisid ja pilgutasid silmi imestades tema üle. Viimaks viskas ta oma laterna maha, nii et see tükkideks kukkus ja kustus. “Ma tulen liig vara, ütles ta siis, ma ei ole õigel ajal. See koletu sündmus on veel teel ja rändab — see ei ole veel inimeste kõrvu sunnitud. Välk ja kõu vajavad aega, tähevalgus vajab aega, teod vajavad aega, ka pärast seda kui nad tehtud on, et nähtud ja kuuldud saada. See tegu on nendest ikka veel kaugem kui kaugeim täht — ja siiski on nad selle teinud!�?. Jutustatakse veel, et hull inimene oli samal päeval erinevatesse kirikutesse sisse tunginud ja seal oma Requiem aeternam deo’d laulnud. Välja juhtimise ja seletuse nõudmise peale oli ta alati vaid seda vastanud: “Mis on need kirikud veel, kui nad ei ole Jumala kirstud ja hauamaalid?�? (Fröhliche Wissenschaft, fragment 125). Näeme, et Nietzsche paneb tähele ka seda, et jumala surm ei ole äkksündmus, selle teadvustamine kestab veel pikka aega. Võib öelda, et kogu 20. sajandi. Uued võitlused. - Peale seda, kui Buddha surnud oli, näidati veel aastasadade vältel koopas tema varju , - koletut hirmuäratavat varju. Jumal on surnud: aga nii nagu inimliik on, leidub võibolla veel aastasadade vältel koopaid, kus tema varju näidatakse. - Ja meie - meie peame veel ka tema varju võitma! (samas, 108) Ajalugu, kuidas jumala surm inimeste teadvusse jõuab, mistõttu kogu senine kultuur hävineb, kirjeldas Nietzsche nihilismi saabumisena. Kopernikust saati veereb inimene tsentrist X suunas. Nihilism jõuab pärale kõigi eluvaldkondade kaudu, usu kadumine, moraali aluse kadumine, eriteadused, mis välistavad igasuguse teleoloogilise maailmaseletuse jne. Katkendis "Kuidas tõeline ilm viimaks luiskelooks muutus" raamatus

"Puuslikehämarus" jõuab Nietzsche, analüüsides selle langust, olulise järelduseni: Tõelise ilma oleme kõrvaldanud, milline jääb alles, vahest näiv? Aga ei: koos tõelise ilmaga oleme hävitanud ka näiva. Jääb alles üks maailm, mis on mõttetu. Nietzsche moto oli: amor fati. Nihilismiga kätte jõudev kõigi väärtuste ümberväärtustamine võimaldab elada vaid neil, kes armastavad mõttetust. Sellest positsioonist üritab positiivselt edasi filosofeerida eksistentsialism. Olles viidanud võimalusele filosoofia lõppu jumala surmana filosoofiliselt haarata, pöördume 19. sajandi vaimse olukorra historistliku kirjeldamiseni. Märksõnaks eriteaduste iseseisvumine ja filosoofia kriis. vt. Andrus Tooli loengut 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi filosoofia. www.ut.ee/flfi

Teaduste iseseisvumine ja filosoofia kriis. 19. sajandi esimesel poolel iseseisvuvad eriteadused, eksperimentaalteadus õigustab ennast ühiskonna silmis tööstusrevolutsiooni jätkumise kaudu. Ka Kant ja Hegel rääkisid teadusest, kuid vanas tähenduses: teadus kui absoluutne üldiste printsiipide haaramine, - seega eelkõige filosoofia - millel võib olla ka praktilisi rakendusi. Kuid loomulikult ei läinud spekulatiivne teadus kokku tekkiva eriteadusega, tekkis konflikt. Klassikaline filosoofiline teadusmõistmine kujutas endast puhtas mõtlemises toimuvat järeldustegevust üldprintsiipidest. Empiiriline osa teadusel puudus, kuna see oli juhuslik (Platonlik-metafüüsiline-ratsionaalne hoiak). Suurimad erinevused klassikalise ja uue kujuneva teaduse vahel:

• Klassikaline teadus ::Eriteadused
• puhas mõistustegevus ::oluline empiiriline osa
• üldiselt üksikule (deduktsioon) ::oluline vaatlus, järeldus üksikult üldisele (induktsioon)

• absoluutne teadmine ::koht hüpoteesidel
• eesmärk iseeneses ::rakendatavus, kasu
• meistri mõistuses peituv ::formaliseeritav, isikupäratu

Eriteadused vabanesid metafüüsilistest eeldustest, viies nii täide Nietzsche kirjeldatud nihilismi loogikat. Oluline vaatlus, kirjeldus, mitte eeldused olemuste kohta. Samas võttis teadus üle ratsionalismist (Descartes) pärineva metoodilisuse [siit võib ka leida põhjuse, miks ida kultuur ei ole oma saavutusi planetaarselt valdavaks muutnud, neil puudus metoodilisus, kasuistlikkus- vrdl. tehnika-teksti]. Teaduste metoodilisus ja formaliseeritavus võimaldas luua uurimise traditsiooni, mis ei sõltunud otseselt geniaalsetest teadlastest. Kuigi leidus filosoofe, kes jätkasid mõtlemist väljaspool eriteaduste survet, sattus klassikaline filosoofia kriisi (ka ülikoolides). Sellele reageeriti mitmeti: Filosoofia reageerimise viisid eriteaduste pealetungile Filosoofia tegemine üheks eriteaduseks Ülikoolides sai valdavaks ajaloo- teaduslikult üles ehitatud filosoofia ajalugu Filosoofia rajamine teaduslikele alustele

• materialism
• positivism
• loogiline posit.
• psühhologism
• biologism jne.

Filosoofia kriitika ja "mahamatmine"

• vasakhegeliaanid
• Nietzsche
• Kierkegaard (sealt eksistentsialism)
• uusmarksistid
• ideoloogiakriitika
• Derrida

Filosoofia taastamine

• tunnetusteooria
• uuskantiaanlus
• aksioloogia
• fenomenoloogia

Allikas: A.Tooli loeng 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi filosoofia

Järgnevalt lühidalt eri võimalustest. Teaduslik filosoofia POSITIVISM: jätta maha metafüüsika ülesanne ja seada süsteemi kogemusest saadav teadmine. Loojaks COMTE (1798-1857). Teoses "Positiivse filosoofia kursus" (1830/42) formuleeris kolm etappi inimajaloo paratamatus seaduspärasuses: 1) teoloogiline e. fiktiivne Üritatakse jõuda asjade loomuse tunnetamiseni. Eeldatakse üleloomulikke sihipäraselt tegutsevaid agente. 2) metafüüsiline e. abstraktne

Personifitseeritud agentide asemel on abstraktsed jõud. Empiirilisi sündmusi peetakse ülemeelelistest entiteetidest sõltuvaks. 3) teaduslik e. positiivne Jõutakse arusaamale, et absoluutne teadmine võimatu. Teada saab vaid fenomene ja nendevahelisi suhteid. See teadmine alati suhteline, sõltub subjektist ja ajaloost. Siin etapis muutub filosoofia teaduseks eriteaduste kohta, "sotsiaalseks füüsikaks". vt. Meos, I. Kaasaja filosoofia. — Tallinn: Koolibri, 2000. Lk. 30jj. J-S. MILL (1806-1873). Arendas positivismi loogilist suunda, uskus induktsiooni. "Loogika süsteem" (1843). Oluline oli p. teadustes, ka DARWIN lõi oma süsteemi selles vaimus. H. SPENCER (1820-1903)- mõistis evolutsiooni mehhanitsistlikult, see omane kõigele. Üritas ühiskonda analüüsida bioloogia terminites. MATERIALISM. Ajalooline materialism, Marx (1818-1883).. Kasutas Hegeli dialektikat, kuid vaimu asemel areneb tal mateeria. Arvas, et vaimsed nähtused tulenevad materiaalsetest, mitte vastupidi. Marxi käsitus ühiskondlikest tootmissuhetest: IDEOLOOGIA— poliitika, religioon, kunst jne. ADMINISTRATSIOON — näit. riik. Tema vorm sõltub baasist. P E A L I S E H I T U S TOOTMISSUHTED: kõik majandussuhted, millesse tootlikud jõud paratamatult astuvad TOOTLIKUD JÕUD: inimene, töö ja töövahendid. B A A S Filosoofia kui kriitika. Lisaks Nietzschele tasub äramärkimist ka veel ka noorhegeliaanid (Stirner, Strauss). Hegeli filosoofiaga filosoofia lõpul, nüüd tuleb vaid teoks teha. Filosoofia mõttekas vaid veel ühiskonnakriitikana. 20. sajandil on kuulsaim kriitika viljeleja Derrida.

Filosoofia taastamine. Uuskantiaanlus. Tekkiv tunnetusteooria (Helmholtz) seostas Kanti filosoofiaga teaduse avastusi, et meeleline tunnetus sõltub ka tunnetajast. Kuid tekkis veel laiem liikumine tagasi Kanti juurde. Tekkis 2 koolkonda Marburgi koolkond (Natrop, Cassirer)- üritas näidata, et Kanti filosoofia mõtteks oli teaduse transtsendentaalne loogiline põhjendus. Teine oli Badeni koolkond (Windelband, Rickert)- üritas vastandada loodusteadusi ja ühiskonnateadusi. Windelband eristab kirjeldavaid ja seletavaid teadusi (teema ka hiljem hermeneutikas). vt. Wilhelm Windelband, Ajalugu ja loodusteadus // Akadeemia 1993, N 3 Filosoofia uue alguse projekti kuulub ka fenomenoloogia