Kommunistide võimuletulek

Juba vene kirjanik Fjodor Dostojevski ütles ette, et kommunism tuleb Euroopast ja selle kehtestamine nõuab sada miljonit ohvrit ning see toob häda kogu inimkonnale. Vene eksiilfilosoof Nikolai Berdjajev hoiatas oma raamatus "Ajaloo mõte" (1923), et apokalüptilisele õudusele eelneb üha pimedam ebahumaanne ajajärk. Alles nüüd on suhteliselt lihtsam kirjeldada sündmuste kulgu, mis viis bolševikud võimule. Suvel 1993 leidus Moskvas kommunistliku partei arhiivis küllaldaselt materjale, mida peeti avalikustamiseks ikka veel liialt valgustkartvaiks. Juba kättesaadav andmestik on äärmiselt vapustav lugemisvara, mis täielikult tõestab, et Venemaa "revolutsioonide" taga peitus rahvusvaheline konspiratsioon. Aastal 1915 töötas Aleksander Parvus (Israel Helphand) välja plaanid bolševike (loe: illuminaatide) võimuletulekuks Saksa luureteenistuse abil. Peaosa oli ta kirjutanud Vladimir Uljanov-Leninile. Samal aastal sai Parvus seitse miljonit marka Saksa rahandusministeeriumist, "et Venemaal teha revolutsioonilist propagandat". 1915. aasta mais kohtus Parvus Leniniga Zürichis, et oma plaane arutada. Lenin eelistas kangekaelselt ohvriks valida Šveitsi. Ameerika ajalehes "The New Federalist" (11. september 1987) avaldatud andmeil andis Parvus oma intriigidega panuse Esimese maailmasõja vallapäästmiseks. Igatahes oli ta hästi informeeritud. Aastal 1904 ütles ta ette, et tööstusriigid satuvad maailmasõtta, mis kujuneb suurte sündmuste veriseks koidikuks. Samas ei suutnud Lenin ette kujutada, et bolševikud võiksid tema eluajal võimule tulla. Just seda ta ütleski ühel loengul 22. jaanuaril 1917 Bernis, seega veidi enne riigipööret veebruaris. ("Kogutud teosed" – Moskva, 19. köide, lk. 357) Lenin ei uskunud ka seda, et võinuks puhkeda maailmasõda. See näitab, et ta oli üksnes rahvusvahelise kapitali marionett.

Esimese maailmasõja taustast

Veidi Esimese maailmasõja taustast. Austria troonipärija Franz Ferdinadi mõrvarite Gavrilo Principi ja Nadelko Gabrinovici kohtuprotsessil paljastati, et selle mõrvaplaani taga ei seisnud üksnes serbia natsionalistide organisatsioon "Must Käsi", vaid ka prantsuse vabamüürlaste looÓ "Grand Orient", kellel oli õnnestunud rühmitusse sisse pugeda. See ennekuulmatu provokatsioon töötati välja Pariisis "Grand Orient’i" peakorteris (rue des Cadets 16) 1912. aastal. Nedelko Gabrinovic paljastas kohtus, et vabamüürlased olid Franz Ferdinandi surma mõistnud. Seda oli ta saanud teada vabamüürlaselt Ziganovicilt (tema andiski juudi soost mõrvarile Principile brauningu). Ka Princip oli vabamüürlane. Kohtuotsus viidi täide 28. juunil 1914 kell 10.55. Mõrv õnnestus alles teisel katsel. Kõike seda võib lugeda kohtuprotokollidest, mis avaldati Alfred Mousset’ raamatus "L’Attentat de Sarajevo" (Pariis, 1930). Hiljem on nendest faktidest vaikides mööda mindud. Nagu sellestki seigast, et samal ajal üritati Pokrovskojes Siberis mõrvata Vene keisrinna soosikut ja maagikut Grigori Rasputinit, kes oli otsustavalt Venemaa võimaliku sõttasattumise vastu. (Colin Wilson "The Occult" – London, 1971, lk. 500) Vürst Jussupovil õnnestus pärast korduvaid ponnistusi Rasputin tappa 29. detsembril 1916. Ka hästi informeeritud austria vabamüürlane ja bolševik Karl Radek (Tobiach Sobelsohn) teadis Austria kroonprintsi mõrvamise salaasjaolusid. Radek tundis Ziganovicit isiklikult Pariisi-päevilt. Ta püüdis sõjasaladusi paljastada oma kohtuistungil Moskvas aastal 1937, kuid Stalini lakeid sundisid ta vaikima. Hiljem ei saanud ta üldse võimalust oma suu avamiseks ning viis saladused endaga hauda. ("Molodaja Gvardija" 1991, nr. 2, lk. 121) Ent millised olid "Grand Orient’i" motiivid? Mul pole tarvis spekuleerida. Parem on tsiteerida sionistlikke allikaid. Ajaleht "Peiewische Vordle" ilmutas 13. jaanuaril 1919: "Rahvusvaheline juutkond... pidas hädavajalikuks Euroopa sõttakiskumist, et kogu maailmas algaks uus juudi ajastu." Ajakiri "British Israel Truth" ilmutas 1906. aastal: "Peame valmistuma suurteks muutusteks suures sõjas, mis Euroopa rahvastel ees seisab." Viini sionistlik ajakiri "Hammer" ("Vasar") oli vahetult enne veebruaripööret Venemaal ebatavaliselt avameelne: "Vene riigi saatus on panustatud ühele kaardile... Vene valitsust ei saa päästa. Seda on juutkond otsustanud ja nii ka sünnib." Litman Rosenthal selgitas 19. septembril 1919 ajalehes "American Jews News", et Esimese maailmasõja kutsusid esile juutide salasepitsused ja seda planeeriti Baselis juba augustis 1903. Ka sionistide juht Theodor Herzl ilmutas 1903. aastal, et maailm seisab suurte muudatuste lävel. Et need plaanid olid tõesti kaugeleulatuvad, tõestab rabi Reichhorn ajakirjas "Le Contemporain" 1. juulil 1880: "Me sunnime goid sõtta, kasutades ära nende uhkust, kõrkust ja rumalust. Nad kisuvad üksteist tükkideks. Nad ajavad üksteist oma aladelt välja, nii et me saame need anda oma rahvale." Ajaloolase Gary Alleni väitel taheti Esimese maailmasõja abil ühtlasi vähendada sakslaste edu maailmaturul. Ajaleht "Jewish World" sedastas 16. jaanuaril 1919: "Rahvusvaheline juutkond sundis Euroopa sellesse sõtta mitte üksnes suurte rahasummade teenimiseks, vaid ka selleks, et nende abil uut maailmasõda alustada." Oscar Levy kirjutas Pitt-Riversile juulis 1920 järgmist: "Kogu moodsas Euroopas leidub vaevalt ainsatki sündmust, mille taga ei oleks seisnud juudid. Võtke näiteks maailmasõda... Ärge arvake, et see on mingi nali... Kõik senised ideed ja liikumised pärinevad mingist juudi allikast, sest juudi ideed on vallutanud ja enda alla heitnud kogu universumi." ("The World Signification of the Russian Revolution", Oxford, 1920) Karl Heise avaldas inglise vabamüürlaste Euroopa-kaardi aastast 1888. See tutvustas Euroopa uusi piire, mis muutusid tegelikkuseks pärast Esimest maailmasõda. (Pekka Ervast "Vapamuurareiden kadonnut sana" – Helsinki, 1965, lk. 78) Nagu ma juba varem jutustasin, muretses Parvus raha ka riigipöördekatseiks aastal 1905. Nüüd võttis ta Lenini enda hoole alla. Juba aastal 1901 oli ta lasknud Leninil "Iskrat" toimetada oma kodus ühes Müncheni eeslinnas ja muretsenud Leipzigis sobiva trükikoja. Parvus hoolitses ka selle eest, et kogu tiraaÓ veeti Venemaale. Zürichiski võis Lenin elada Parvuse korteris. (Lenin elas Šveitsis aastail 1914–17.) Parvus oli Leninile seletanud, et revolutsiooni organiseerimiseks peab olema raha, kuid võimul püsimiseks oli tarvis veel rohkem ressursse. Parvus teadis, millest rääkis, sest Balkani sõdade aegu aastail 1912–13 oli ta tegutsenud nii Türgi kui ka Bulgaaria valitsuse rahandusnõuandjana. Oma relvaäridega muutus ta rikkaks nagu kröösus. Parvus oli toiminud Kreeka linnas Salonikis, kus tal oli kontakte kohaliku mõjuvägeva vabamüürlaste organisatsiooniga. Tähtsaim isik tema selja taga oli Venezia mõjukamaid mehi vürst Volpi di Misurata, kes aitas Parvust rahaasjades, ärides ja vabamüürlastega sidemete soetamisel. Sama Volpi upitas 31. oktoobril 1922 võimule sotsialisti-fašisti Benito Mussolini, lastes Itaalia kuningal ta peaministriks nimetada, ja rajas 1934. aastal Liibüa. Mussolini oli rõõmustanud peaminister Stolõpini mõrvamise üle, keda ta ühes artiklis nimetas "Neeva türanniks". Volpist sai Mussolini valitsuse rahandusminister. Volpi oli seisnud nende finantstegelaste eesotsas, kes provotseerisid Balkani sõdu (1912–13). ("The New Federalist", 11. september 1987) Aastal 1916 tegi Aleksander Parvus Saksa valitsusele ettepaneku Lenini ja ta partei veel ulatuslikumaks finantseerimiseks. Petrogradis võimule pääsemise puhul sõlminuksid bolševikud Saksamaaga separaatrahu. Sakslased mõistsid hästi, et bolševikud suutnuksid Venemaad efektiivselt nõrgestada. Keisri sionistlik nõuandja rikas tööstur Walter Rathenau (1867–1922) soovitas bolševikke finantseerida. Samal arvamusel oli ka Saksa suursaadik Kopenhaagenis krahv Ulrich von Brockdorff-Rantzau, tuntud 33. kraadi vabamüürlane ja illuminaat. (Nesta Webster ja Kurt Kerlen "Boche and Bolshevik" – New York, 1923, lk. 33-34) Parvus oli temaga lähedastes sidemetes ja tal oli krahvi peale suur mõju. Parvus ise teenis selle ettepaneku pealt 20 miljonit kuldmarka. Tegelikult otsustas lõplikult asja just Ulrich von Brockdorff-Rantzau kiri 14. augustist 1915. See kiri Saksa riigisekretäri asetäitjale andis kokkuvõtte Brockdorff-Rantzau vestlusest Parvusega. Suursaadik soovitas tungivalt palgata Helphand Venemaa õõnestamiseks, kuna ta on "ülitähtis mees, kelle tavatut võimu peab sõja kestel minu arvates kasutama," samas hoiatavalt lisades: "Ilmselt on Helphandi taga seisvaid jõude riskantne kasutada, aga kindlasti näitaks see meie nõrkust, kui keeldume nende teenetest, kartes, et me ei suuda neid suunata." (Z. A. B. Zeman "Saksamaa ja revolutsioon Venemaal aastail 1915–18. Saksa välisministeeriumi arhiivi dokumendid" – London, 1958. lk. 4, dokument 5) Esimese viie miljoni marga ülekandmine Saksa välisministeeriumist bolševikele "revolutsiooniliseks propagandaks" oli toimunud õieti juba varem – 7. juulil 1915. Üks vahendajaist oli sakslaste eestlasest agent Aleksander Kesküla, kelle koostöö nendega algas 12. septembril 1914. Kesküla kohtus Leniniga esmakordselt sama aasta 6. oktoobril. Leninil olid sakslastele ka omad nõudmised, mille hulgast võiks mainida himu India okupeerimiseks. Samasugust huvi näitasid ka Ühendriikide rahamehed Venemaalt pärinevate "revolutsionääride" ärakasutamiseks oma eesmärkide saavutamisel. Eelkõige püüdis rahvusvaheliste riigikukutajate üle haarata kontrolli "American International Corporation" John Pierpont Morganiga eesotsas, nagu paljastas Antony Sutton oma uurimuses "Wall Street ja bolševistlik revolutsioon" (Morley, 1981, lk. 41). Juudi ajaloolase David Shubi andmeil finantseerisid bolševikke peamiselt Jacob ja Mortimer Schiff, Felix ja Max Warburg, Otto H. Kahn, Jerome J. Hanauer, Alfred Milner ja vasemagnaatide perekond Guggenheim. Ka USA Riigidepartemangu dokument 861.0/5339 kinnitab seda. Selles mainitakse veel kahte nime: Max Breitung ja Isaac Seligman. Kõik need isikud olid juudid. Sama dokumendi kohaselt planeeriti tsaari kukutamist veebruaris 1916. Alati leidub neid, kes püüavad sõdade ja revolutsioonide pealt teenida. Me ei tohiks seda unustada, kui tahame ajalugu mõista. Bolševistliku propaganda kirjastamisel Venemaal mängis olulist osa Hamburgi sionistlik pankur Max Warburg, kelle mõjul ka Saksamaa tööstur Hugo Stinnes nõustus 12. augustil 1916 andma kaks miljonit rubla kirjastustegevuse rahastamiseks. (Zeman "Germany and the Revolution in Russia, 1915-18. Documents from the Archives of the German Foreign Ministry" / "Saksamaa ja revolutsioon Venemaal aastail 1915–18. Saksa välisministeeriumi arhiivi dokumendid" – London, 1958, lk. 92) Seega leidub dokumente, mis tõestavad, et Max Warburg ja teised ülirikkad juudid toetasid kommunismi. Need väited ei ole võetud tuulest, nagu mõned "kõiketeadjad" üritavad seletada. Max Warburg oli Saksamaa kõige kaalukam ja rikkam pankur. Ajakiri "Hammer" (nr. 502) nimetas teda 15. mail 1923 "salakeisriks". Max Warburgi vend Paul oli abielus Nina Loebiga, juudi pankuri Salomon Loebi tütrega. "Kuhn, Loeb & Co" oli USA mõjurikkamaid pangasündikaate. Max Warburgi teine vend Felix abiellus Frieda Schiffiga, kelle isa Jacob Schiff (1847–1920) pärines rabi perekonnast. Jacob Schiff oli sündikaadis "Kuhn, Loeb & Co" tähtsamaid isikuid. Perekond Schiffil ja perekond Rothschildil oli juba 18. sajandil Maini-äärses Frankfurdis kaksikettevõte. 20-aastane Jacob Schiff saabus New Yorki 1867. aastal. Tema koolitajaks oli Rothschild, kelle rahaga hakkas Schiff end sündikaati "Kuhn, Loeb & Co" sisse ostma. Nii Paul kui Felix Warburg said "Kuhn, Loeb & Co" osanikeks. Aastal 1916 hakkas Aleksander Parvus innukalt bolševike võimuletulekut ette valmistama, kandes ka hoolt, et Leninil poleks rahanappust. (Igor Bunitš "Partei kuld" – Peterburi, 1992, lk. 34) Nii sai Lenin Parvuselt ühtekokku kuus miljonit dollarit kullas. (Karl Steinhauser "EG - Die Super-UdSSR von morgen" / "Euroopa majandusühisus – hiiglaslik tulevane Nõukogude Liit" – Viin, 1992, lk. 167) Samas värvati "revolutsioonilisse" tegevusse nii palju äärmuslikult meelestatud juute kui võimalik. Saksa juut Karl Kautsky (1854–1938) toonitas, et "Venemaa juutidel oli vaid üks truu sõber – revolutsiooniline liikumine". Juutide osatähtsus bolševistlikus parteis ulatus siis 30–50 protsendini. Samas nõudsid nii Lenin kui Trotski sotsialistidelt sõja muutmist revolutsiooniks. Dostojevski suutis ette näha, et juudid orjastavad venelased, muutes nad koormaeesleiks ja juues rahva verd.

Veebruaripööre 1917

Juba aprillis 1916 oli vene vabamüürlastel valminud plaan tsaarivalitsuse kukutamiseks ja vabamüürlaste liberaalsotsialisliku juhtkonnaga asendamiseks. Nii paljastas Pavel Miljukov oma memuaarides, et algne nimekiri isikutest, kes pidid moodustama tulevase Ajutise Valitsuse, koostati 1915. aasta 13. augustil vabamüürlasest ettevõtja Pavel Rjabušinski korteris. Selles nimekirjas polnud vaid Aleksander Kerenskit (õieti Aaron Kürbis). Kirjanik ja vabamüürlane Mark Aldanov (Landau) selgitas, et lõplik nimekiri valmis 1916. aastal hotellis "Frantsija". (Boriss Nikolajevski "Vene vabamüürlased ja revolutsioon" – Moskva, 1990, lk. 164) Nimekirja viimistleti 1916. aasta 6. aprillil ka vabamüürlasest publitsisti Jekaterina Kuskova korteris Moskvas, nagu selgub ta enda kirjast. Konspiratsioonile viitavaid andmeid on avaldatud ka eksiilajaloolase Sergei Melgunovi raamatus "Ettevalmistused paleepöördeks" ning Grigori Aronsoni raamatus "Venemaa revolutsiooni koidikul" (New York, 1962, lk. 126). Aastal 1912 olid USA sionistid ja vabamüürlaste ringkonnad võimule aidanud vabamüürlase Thomas Woodrow Wilsoni (1856–1924). Presidendina hakkas ta Vene tsaari kukutamiseks agaralt tegutsema. Alustati laimukampaaniatest. Juba aprillis 1912 oli üks ässituskampaania viinud Leena veresaunani. Ulatuslikumad rahutused jäid siiski ära. Venemaa oli sõjapidamiseks laenanud suuri summasid. Nõnda oli riik muutunud kergesti kahjustatavaks. Augustis 1916 esitas juudi rahvusvaheline finantsmaailm Vene valitsusele ultimaatumi: juudid peavad saama vene ühiskonnas tegutseda juutidena. Selle paljastas Aleksander SolÓenitsõn. Otsemaid tühistati kõik krediidid. Ilma nende laenudeta ei suutnuks Venemaa enam kaua sõdida. Välisminister Sergei Sazonov sedastas, et ka Antant ei saanud Venemaad aidata, sest oli samuti juudi kapitalist sõltuv. Štšerbakov ütles valitsuse istungil (vastavalt protokollile): "Me oleme sattunud nõiaringi. Me oleme võimetud: rahad on juutide käes ja ilma nendeta ei saa me hankida kopikatki..." (A. SolÓenitsõn "Kogutud teosed" – Pariis, 1984, 3. köide, lk. 263-267) Juba Thomas Jefferson oli omal ajal öelnud, et pangad võivad olla ohtlikumad kui seisvad sõjaväed. ("The Writings of Thomas Jefferson" – New York, 1899, Vol. X, p. 31) Samaaegselt nõudsid Antandi vabamüürlased Venemaalt sõja jätkamist Saksamaa vastu. See viis riigi katastroofi äärele. Vabamüürlased alustasid 1916. aasta detsembris Venemaal vilgast tegevust. 1917. aasta jaanuaris loodeti aktsioon teostada juudi puurimipüha ajal, millega igal aastal tähistatakse 75 000 pärslase massimõrva, nagu on kirjeldatatud Vana Testamendi Esteri raamatus (9:16–26). Esimesed lasud lajatasidki Puurimi päeval – 23. veebruaril (8. märtsil). Nädalaleht "Jevreiskaja Nedelja" avaldas 24. märtsil 1917 (nr. 12-13) "veebruarirevolutsioonist" paljuütleva artikli pealkirjaga "See juhtus puurimipüha ajal!", seega 23. veebruaril. Vabamüürlaste propaganda tsaari kõrvaldamiseks võimult oli äge. Kasutati loosungit "Demokraatia eest! Tsarismi vastu!" Loomulikult maksis see palju raha, mis peaasjalikult tuli Ühendriikidest. 1917. aasta aprillis seletas Jacob Schiff avalikult, et revolutsioon Venemaal õnnestus tema majandusliku toetuse abil. Vabamüürlased kasutasid taas ära toiduainete nappust, mille nad ise olid tekitanud. "Revolutsionäärid" ässitasid rahvast poliitilistele streikidele. Vabamüürlased tahtsid võimu üle võtta kahes etapis... Müüt väidab, et sotsiaalse ülestõusu ja sellele järgnenud revolutsiooni kutsusid esile spontaansed rahutused. USA Harvardi ülikooli professor Richard Pipes pole säärase kirjeldusega nõus. Ta nendib: "Ajaloolased on väitnud, et revolutsionäärid kerkisid esile rahva hulgast. Aga algallikate juurde pöördumisel selgub, et nad eksivad iga punkti puhul, rajades oma väited müütidele." Ta rõhutab: "Veebruarirevolutsioon Petrogradis 1917 ei olnud sotsiaalne ülestõus, nagu seni on usutud – ja seda on lihtne tõestada." Tema andmeil oli süütavaks sädemeks täistuubitud kasarmuis esile kutsutud vastuhakk 23. veebruaril (8. märtsil). Kuna paljud vene sõdurid olid sõjavangi sattunud, mobiliseeriti ka vanemaid mehi. Vastuhakkajad ei olnud sugugi sõja vastu, nagu hiljem on usutud. Bolševikud teadsid, et rahunõuded olid ebapopulaarsed. Talupojad tahtsid maad ja nad said seda. ("Dagens Nyheter", 6. mai 1992) Ässitavad jõud muutsid aga selle tähtsusetu mässu 27. veebruaril (12. märtsil) riigipöördeks. Ja kolm päeva hiljem, 2. (15.) märtsil oli tsaar Nikolai II sunnitud Pihkvas troonist loobuma. Ta andis tsaarikrooni üle oma nooremale vennale Mihhailile, kuid vabamüürlased sattusid raevu, et neil ei õnnestunud tsaaririiki hävitada kolme päeva vältel. Juba järgnenud päeval ajasid nad Mihhail II troonilt minema. Sellest asjaolust on nad seni vandeseltslaslikult vaikinud. Stanislav Govoruhhin jutustas Mihhail II-st oma filmis "Meie kaotatud Venemaa". Vabamüürlaste eesmärgiks oli tsaaririigi täielik hävitamine. Tsaari kukutamiseks oli eelnevalt Petrogradi läkitatud lord Alfred Milner, Inglismaa vabamüürlaste loozi suurmeister ja salarühmituse "The Round Table" juht (ajaloolase Gary Alleni andmeil toetas seda gruppi perekond Rothschild). Mainitud tõiga paljastas iirlaste esindaja Briti parlamendis: "Meie juhid saatsid lord Milneri Petrogradi revolutsiooni ette valmistama..." (Zeman "Saksamaa ja revolutsioon Venemaa aastail 1915–18. Saksa välisministeeriumi arhiivi dokumendid" – London, 1958, lk. 92) Esindaja protestis, sest nõnda ei talitata oma liitlasega. Keegi nende andmete õigsust ei eitanud. ("Parliamentary Debates, House of Commons", Vol. 91, nr. 218, 1917 22 March, col. 2081) Hiljem kulutas Milner 21 miljonit rubla bolševike võimuletuleku kindlustamiseks... Gary Allen väidab, et rühmitus "The Round Table" kannab täit vastutust ka Teise maailmasõja vallapäästmise eest.

KOMMUNISTIDE VÕIMUHAARAMINE EESTIS

Et kaotada liialt ilmseid erinevused Nõukogude Liidu ja selle naaberriikide(eelkõige kommunismiikkest pääsenud Soome ja Baltikumi) elatustaseme vahel, hakati tegema ettevalmistusi nende maade liitmiseks punase impeeriumi külge. Rahvusvaheline finantseliit andis Stalinile vabad käed. Balti riigid olid Moskval ühtlasi mõeldud rünnakubaasiks Saksamaa vastu. (Carl O. Nordling "Kaitse või imperialism? Üks aspekt Stalini sõja- ja välispoliitikas" / "Defence or Imperialism? An aspect of Stalin`s Military and Foreign Policy"- Uppsala, 1984) Mõistagi mängisid selles räpases aktsioonis äärmuslikud juudid võtmerolli. Teatud (asjasse pühendatud) osa juudi elanikonnast Baltikumis oli pikemat aega olnud võimuletulekuks valmis. Moskvas olid etteval- mistused osaliselt lõpetatud juba 1937. aastal, mil Kreml laskis trükkida Balti riikide maakaardid , millele oli märgitud "Läti NSV", "Eesti NSV"... Aastal 1940 (vahetult enne okupatsiooni algust) trükiti sõjaväelastele määratud vestmikud vene ja balti rahvaste keeltes. Ka baltlaste küüditamine oli varakult ette planeeritud. Rangelt salajase otsuse Baltikumist nõukogude-vastase elemendi küüditamise kohta kirjutas Moskvas 11.oktoobril 1939 alla julgeolekuasjade rahvakomis- sari asetäitja Ivan Serov. Balti riikide kavatsetavast okupeerimisest ning baltlaste küüditamisest olid aga informeeritud rahvusvahelised sionistlikud organisatsioonid. Nii kirjutas tuntud sionist aktivist Vladimir Jabotinsky (sündinud 1880 Odessas, surnud 1940) juba 2. novembril 1939 oma kirjas juhtivatele sionistlikele funktsionääridele palestiinlaste tulevasest küüditamisest nende kodumaalt muu hulgas järgmist :" Kui oleks võimalik deporteerida baltlasi, on seega võimalik küüditada ka Palestiina araablasi." Jabotinsky oli omal ajal asutanud juutide terroriorganisatsiooni "Siioni Sõdalased". Jabotinsky kiri on säilitatud Iisraeli Riigiarhiivis.(Washington Post", sektsioon 6) 7. veebruaril 1988). Seda kirja kommenteeris juudi rahvuslane Ben Gurion "Sõjapäevikus" (III osa, lk. 788). Tollal ei aimanud ükski tavaline poliitik, et Moskva kavatseb Baltimaad okupeerida. Veel vähem suudeti ette kujutada nii vastikut tegu nagu põliselanike küüditamine. Sionistlik juht Vladimir Jabotinsky suhtus sellesse planeeritud roima positiivselt. Seejuures oli Jabotinsky paremäärmuslane, mitte vasakpoolne. Ööl vastu 14.juunit 1941 küüditati kümneid tuhandeid inimesi Baltikumist Siberisse. Eestist viidi minema üle kümne tuhande. Juulis-augustis taheti ühtekokku deporteerida rohkem kui 700 000 eestlast, kavatsedes alles jätta kõigest 358 000 administraatoritena, kuid kommunistid ei jõudnud seda teha. Uus küüditamine tabas Eestit 25. märtsil 1949, mil viidi ära rohkem kui 20 000 eestlast. Samal aastal küüditati inimesi ka teistest Balti riikidest (näiteks Lätist 43 231). Aastal 1951 pagendati Eestist 259 kristlast.