Uusplatonism

Uusplatonism (Plotinos, Dionysios Areopagitast)

PLOTINOS: Ammoniuse õpilane. Uusplatonismi väljakujundaja. Sündis Lykopolises. Pärast mõningaid õpinguid läks Rooma ja rajas sinna kooli. Pälvis keisri soosingu ja rahva suure austuse. Oli andunud Jumala otsimisele. Utoopia - tahtis Platoni "Politeia" eeskujul rajada ideaallinna Rooma lähedale. Hulk kirjutisi. Õpilane Porphyrios kogus kokku 54 teost, jagab 9 grupiks; N: 1) eetilised, 2)-3) maailma käsitlus, 4) inimese hinge käsitlus; 5) vaimu ja idee käsitlus jne. Koolkonna rajajateks uusplatonistid end ei pea. Uskusid end andvat edasi Platoni õpetust. Esitavad süsteemi (tegelikult Platonil polnud süsteemi), mis toetus küll Platonile, kuid polnud enam platonism. Uusplatonism mõjutanud väga palju kristlust ja keskaegset filosoofiat. Ka kunst ja arhitektuur on saanud ideoloogilisi mõjutusi uusplatonismist; ka keskaegne elulaad, maailmakäsitlus. Rooma impeerium oli laienenud kultuuride segunemine, integratsioon. Antiikmõtlejad otsisid kõige selle ühisjooni - hilisantiiksesse Rooma linna olid püstitatud allutatud jumalate templid. Uusplatonism kujuneb selle segaduse raamistikuks. Kogu maailmakäsitlus algab ühest lättest - Hen (esimene, üksainus, vaimne alge). Esimesest algest (sisaldab endas absoluutset õigust, headust) voolab välja järgmine aste - maailmavaim, mõistus (nous). Maailmahing on järgmine aste - psüühiline maailm, tungib läbi vormi ja hingestab konkreetset kosmost. Kolmas aste on mateeria-vormi printsiip - mateeria on vormitu, korrastamata, vastik, paha, kõige oleva algest kõige kaugemal. Mateeria takistab hingel tunnetamast kõrgemaid astmeid. Plotinus: "Ma häbenen, et mul on keha." (Gnostitsism - põhineb tunnetuse astmetel. Sarnased jooned uusplatonismiga, aga keerulisem, veel rohkem astmeid. Kuidas siit pääseda? Õpetus langemisest, väljavoolust, pääsemisest. Uuesti tõusmise põhivahendiks on askees. Inimese ja tema õnne kõrgeim eesmärk seisneb selles, et tema hing ühineks uuesti jumalikuga, millest ta on lähtunud. See toimub puhastumise protsessis - katarsis. Ajend, mis meid liikuma paneb on armastus (puhas vaimne armastus kõrgemate vaimsete väärtuste vastu. Inimese tegevusel on seda suurem väärtus, mida vähem see on seotud vaimse maailmaga.)

Uusplatonism sündis paganluse kaitseks. Käib terav võitlus kristluse ja uusplatonismi vahel - kristlus võtab uusplatonismi vaated üle. Mõiste, mida väärtustatakse – ekstaas - jumaliku valgusega üheks saamine; seisund, kus filosoof vahetult vaatleb kõige ühtsust. Uusplatonism pakub ühtsuse kogemust. Ekstaasis kaob objekti ja subjekti vastuolu. (Käib arutlus, et kumb on tähtsam - subjekt või objekt? Subjekt tunnetab objekti. Ütlevad, et kui subjekt saab üheks objektiga, siis sünnib tõde. Tõde on tunnetatav, kui on ühtsuse taju. Kui kõik on üks, siis pole teadust vaja - sellepärast Indias oli/on palju filosoofiat, kuid vähe teadust.) Uusplatonism on antiikse filosoofia lõpp.

Plotinos

Ateena uusplatonism. Jamblichose uusplatonism liikus polüteistliku teoloogia suunas, eemaldudes teadusest. Ateenas viljeldi seda märksa teaduslikumalt. Tähelepanuväärseim tegelane oli Proklos Konstantinoopolist (410-485).

Bütsants

UUSPLATOONIKUTE KOOLKOND

Uusplatonismi kreeka juured: Plotinos

Rääkimaks rooma platoonikutest, tuleb alustada kreeka filosoofist, uusplatonismi rajajast PLOTINOSest (204-270), kes sündis Egiptuses ning läks hiljem Aleksandriasse, olles seal Ammonios Sakkase õpilane (ka Origenes). Aastal 244 asutas Plotinos Roomas oma kooli. Plotinose kavatsus rajada filosoofide linn, mille kodanikud elaksid Platoni seaduste järgi, jäi teostamata, ehkki keiser Gallienus hindas Plotinost kui oma usupoliitika pooldajat väga kõrgelt. Peale Plotinose surma, kogus tema õpilane Porphyrios (vt ptk 3.3.) tema õpetuslike loengute tekstid kokku ja koostas “Enneaadide�? nime all tuntuks saanud kuueosalise teose.

Plotinose filosoofia tugevdas veelgi Platoni õpetusele omast ideederiigi ja tegelikkuse dualismi, kuigi juba vanemas akadeemias oli Platoni õpetuse tõlgendamine olnud muutumas. Plotinos eitas Platoni õpetust ideede kehastumisest asjades või toimest neisse (methexis). Tema järgi on maailma aluseks ürgolemus (proton) või “üks�? (hen), mis paikneb väljaspool maailma ega ole mõisteliselt määratletav. Maailm on tekkinud ürgolemisest lähtuvast voolust (emanatsioon); kuid olles selle olemise pelk kajastus, erineb maailm oma tekitajast põhimõtteliselt. Nõnda erineb ka mõistuse abil tunnetatav (jumalik) valdkond põhimõtteliselt nähtumuslikust (materiaalsest) valdkonnast; teine on ainult esimese varjukuju. Kuid emanatsioon ja sellest tekkinud meeleliselt tunnetatav maailm on Plotinose järgi paratamatud. Niisugusest kujutlusest johtub tema õpetuse optimism, selge lahtiütlemine agnostitsistlikust pessimismist.

Plotinose teooria järgi tekib ürgolemisest esimesena nus (mõtlemine, s.o. olemise kõrgeim vorm). Sellest voolab välja mõistusliku tunnetuse valdkonda kuuluv hing, mida ta nimetas looduseks. Mateeria ei ole mitte ainult ürgolemise madalaim moodustis ja jääk, vaid ka kogu maapealse paljuse ja ebatäiuslikkuse põhjus ning lisaks ürgkurjuski. Inimese põhiülesanne on sellepärast irdumine kõigest ainelisest, sh oma kehast. Niisugune puhastumine (katarsis) hõlmab kõiki voorusi ja peab looma hingele võimaluse talle ainuomaseks tegevuseks, mõtlemiseks. Hinge tegevuse viimane ning ülim eesmärk on müstiline jumalusse süvenemine (ekstaas).

Sellest lähtudes lõi Plotinos oma esteetika, mis määrab ilu kui aine allumist ideele. Järelikult on kunsti tõeliseks alaks ideed ja kunstiteosed on nende pelgad kajastused.

Plotinose idealismil oli suur mõju varakristlikule filosoofiale. Proton’imõiste ebamäärasuse najal kujunes temast ka nn negatiivse teoloogia varaseid esindajaid. Plotinose õpetusele iseloomulik mõtlemise ja kõrgeima olemise võrdsustamine elas edasi saksa klassikalise filosoofia transtsendentalismini (Schelling, Hegel). Tema esteetika mõjutas tugevasti renessansiaja esteetilisi tõekspidamisi ja hiljem ka Goethet ning Schellingit.

3.2 Uusplatonismi kujunemistingimused ja iseloom

Plotinose õpilased ei moodusta säärast kompaktset koolkonda, nagu seda võisime täheldada suurte klassikaliste mõtlejate puhul. See asjaolu aga ei tõkestanud uusplatonismi küllalt kiiret ning laialdast levikut ja populaarsust esmajoones haritud kihtides. Seda põhjustasid ja soodustasid üldiselt samad tegurid, mis samal ajal kiirendasid kristluse levikut rahvastiku laiemates hulkades: keisririigi üha halvenev sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline olukord sundis nii haritlasi kui ka vähemharituid masse elu mõtet otsima sootuks mujalt, kui ainult välispidisest õnnest ja heaolust, mille suhtes ei tuntud enam mingit kindlust.

Epikuurlikud ja stoiklikud eluideaalid osutusid taolises õhkkonnas teostamatuks ning kaotasid järjest enam populaarsust. Mida rahutumaks elu muutus, seda enam valdas meeli süvenev kahtlus siinpoolse eluõnne võimaluses üldse. Paratamatult suundusid otsivad pilgud rahuldust nõutama üleloomulikkuse ja sealpoolsuse valdkonnast – leides seda suurimal määral ning esmajoones religioonis.16 Filosoofiagi oli sunnitud sellele vajadusel vastu tulema ja tegi seda enimal määral just uusplatonismis. See oli aga oma spekulatiivse laadi tõttu mõistetav üksnes haritud kõrgkihile, samal ajal kui kristlus hakkas oma lihtsuse ning karge realismiga seda enam laiade hulkade meeli köitma. Nii seisavad antiikse kultuuri ja filosoofia loojangul leppimatute võistlejatena teineteise vastas uusplatonism ja kristlus. Säärases võitlusolukorras ei saa juttugi olla uusplatonismi kui filosoofilise koolkonna edukast sisulisest edasikujunemisest. Plotinose järglase taanduvad üha enam religiooni valdkonda. Ent koos sellega kandub uusplatonismi paratamatult mandumisnähteid nii metafüüsika kui eetika joonel: esimesse tungivad järjest rohkenevad rahvausundist pärinevad ning allegooriliselt tõlgendatavad mütoloogilised elemendid, teine aga taandub koos sellega religioossete harrastuste valdkonda ja muutub lõpuks mingiks mantikale, maagiale ja müstikale tuginevaks elukunstiks.

3.3 Plotinose järgija Porphyrios

Plotinose elutöö otseseks jätkajaks on Tüürosest pärit PORPHYRIOS (233-304). Oma filosoofia-alase koolituse sai ta esmalt Ateenas, kuid siirdus siis Rooma ning tegutses seal pikka aega Plotinose õpilase ja abilisena. Pärast õpetaja surma jätkab ta tolle õppetegevust ja populariseerib platonistlikke vaateid. Kahjuks on olulisem osa tema loomingust kaduma läinud, mistõttu puudub tema vaadete suhtes lähem selgus.

Kaotsiläinud teoseist on teada pikem poleemiline kirjutis kristluse vastu ja antiikfilosoofia ajalugu. Võib-olla kuulus selle teose juurde tänini säilinud “Sissejuhatus Aristotelese kategooriate õpetusse�?, millest keskajal suurt lugu peeti. Täiesti uusplatonistlikus vaimus on kirjutatud “Juhendid vaimse elu jaoks�?, milles käsitletakse kontemplatiivset süvenemiskunsti, ja “Hoidumisest elusa eest�?, mis selgitab lihatoidust loobumise vajadust nii askeetlikel, humaansetel kui dieetilistel põhjustel. Vähese isikliku säilinud pärandi kõrval on seda hinnatavamad tema teened Plotinose teoste kogumisel, redigeerimisel ja üllitamisel.

  Oma õpetustes näib Porphyrios üldisest õpetaja põhiseisukohtadest kinni pidavat. Teatavaid kõrvalekaldumist võib täheldada vaid mõningais üksikasjus. Nii omistab ta plotinismis universaalselt mõistetud hingede rändamist ainult inimhingele, toonitab märksa rangemalt askeetliku eluviisi vajalikkust kõlbelise täiuse saavutamiseks ja lisab plotinistlikule metafüüsikale allegooriliselt tõlgendatud rahvausundi elemente, süvendades seega viimase religioosset ilmet. Teisalt on aga teada, et ta suhtunud üsna kriitiliselt maagiliste elementide vastu usundis. 

Porphyriose õpilane Jamblichos

Teiseks silmapaistvaks uusplatonismi viljelejaks on Süüriast pärit JAMBLICHOS, kelle elust on paraku vähe teada, tõenäoliselt suri ta enne aastat 330. Ta sai oma filosoofilise kasvatuse Roomas, kus oli Porphyriose õpilane, ning rajas hiljem kodulinna Halkisesse iseseisva paljukülastatud filosoofia-alase õppeasutuse, mida oma surmani juhtis. Õppetegevuse kõrval arendas ta ulatuslikku kirjanduslikku tegevust, millest ent on säilinud vaid tähtsusetud fragmendid.

  Kogu Jamblichose mõttemaailm näib keskenduvat ühte ülesandesse: seostada ning tõlgendada uusplatonistliku metafüüsika vaimus olemasolevat rahvausundit, innustamaks seda edukamaks võitluseks kristluse vastu. See ei olnud sugugi mitte kerge ülesanne ajal, mil kristluse rindel oli tõusnud küllalt silmapaistvaid mõtlejaid. Pealegi tuli selleks ka Plotinose vaimses pärandis mõndagi edasi arendada ja ümber tõlgendada.

Nimelt ei ole Jamblichos rahul plotiinliku jumalamõistmisega, leides selle positiivsete määrangute tõttu puudulikuna. Plotinose jumal on üks ja hea; Jamblichos oletab, et tõeline jumal peab olema väljendamatu, negatiivselt mõistetav antus – ainult nii saab ta olla kõige oleva algpõhjaks. Teiseks suurendab ja isikustab Jamblichos tohutult nende “vaimsete�? olendite hulka, kes asuvad jumala ja inimese vahepeal. Kui Plotinose käsitluses on need enamasti abstraktsete mõisted või vaimsed “jõud�?, siis Jamblichosel muutuvad nad täiesti kindlailmelisteks personifikatsioonideks, moodustades omavahel kindla süsteemi. Nii kujuneb plotiinlikus metafüüsikast ehtne polüteistlik teoloogia, millest ainult kristlaste ja juutide range ainujumal pidi välja lülituma. Säärane jumalustekaadri ülevõtmine oli aga ainumõeldav rahvausundite mütoloogia ning pärimuste allegoorilise seletamise varal. See kujuneb Jamblichose käes põhilisemaks filosoofilise mõtlemise ja tõlgendamise meetodiks, mille abil tõlgendas ta ka klassikute teoseid.

Keegi pole Jamblichosest innukamalt püüdnud filosoofiliselt õigustada rahvausundi kombestikku ja tavasid ning seostada neid allegoorilise avamise varal uusplatonistliku teoloogiaga. Ja kui antiikfilosoofias võib rääkida vananemisnähteist, siis on just Jamblichos üks selle tüüpilisemaid esindajaid, kes taotles iga hinna eest vana, tollal ilmselt iganenu, restaureerimist.

Jamblichosest inspireeritud keiser Julianus ja Hypatia

Jamblichose silmapaistvate austajate hulka kuulus ka keiser Flavius Claudius “Apostata�? JULIANUS (331-363), kes sai kasvatuse ja hariduse täiesti uusplatonistlikus vaimus. Tõusnud aastal 360 ainuvõimule, asus ta agaralt oma võimu kasutama usuvabaduse kaitseks, seda ajendasid nii isiklikud veendumused kui rahvuslikud huvid. Tema nn “kristlaste tagakiusamine�? seisnes üksnes selles, et ta tühistas kristliku kiriku eesõigused ning andis endisele rahvuslikule religioonile tagasi varasema vabaduse. Niisiis seisnes tema “taganemine�? tegelikult üksnes religioosses tolerantsuses, kusjuures tema isiklik poolehoid kuulus kahtlemata endisaja usundile. Selle elustamiskatsete taustaks on aga uusplatonistlikud arusaamad religioonist Jamblichose tõlgenduses. Julianus sõbrustas tähtsamate uusplatoonikute, nt oma õpetaja, filosoof Maximosega ja Antiookia kõnemehe Libaniosega. Julianuse järgi on kogu filosoofia peaüleandeks mitte maailma seletada, vaid seda avada.

Võime vaid ette kujutada, milline olnuks Julianuse tegevuse mõju antiikfilosoofia edasikujunemisele, püsinuks ta võimu juures kauem. Ent seegi kolmeaastane tolerantsusperiood innustas taas paljusid tegelema vanema filosoofiaga, säilitama selle teoseid järgnevatele sugupõlvedele.

  Jamblichose rajatud uusplatonistlikku suunda esindab pisut hiljem (400 a. paiku) Aleksandrias tegutsenud ainus vana-aja naisfilosoof HYPATIA. Ta õpetas matemaatika ja astronoomia kõrval ka filosoofiat, nii, nagu seda uusplatonism Jamblichose tõlgenduses esitas. Paraku langes see andekas naine kristliku pööbli ohvriks ning suri märtrina oma tõekspidamiste eest. 

Uusplatonismi mõjud

Uusplatonismi Ateena koolkond: Proklos

Samal ajal, kui uusplatonism kujunes polüteistliku teoloogia suunas, minetades seejuures pea täielikult oma teadusliku ilme, toimub tema viljelemine Ateena Akadeemia ringes pisut teisiti, seejuures enam teaduslikumal kujul. Reast selle voolu esindajatest väärib tähelepanu aga ehk ainult Ateena Akadeemia silmapaistvamaid juhte, Konstantinoopolist pärit PROKLOS (410-485).

Paraku oli õppetegevus kristlaste vaenuavalduste tõttu lünklik ning filosoofiaga tegelejaid – paganaid – ähvardasid üha sagedamini karistused ja maapagu. Seda enam omistas Proklos tähelepanu kirjanduslikule tööle. Tema sulest on peale matemaatika- ja astronoomiaalaste kirjutiste säilinud rida huvitavaid seletusteoseid Platoni dialoogidele, milles ta väldib rangelt igasugust allegoriseerimist ning püüab kinni hoida teksti sõnasõnalisest mõttest.

Sarnaselt Plotinosele, on ka Proklose mõttemaailm orienteerunud teoloogiliselt: kõige oleva alguses seisab Jumal, üks ning ühtlasi hea, kellest emanatsiooni teel lähtunud kogu olev selle erinevais astmeis. Proklose mõttetöö pühendubki küsimusele, kuidas see protsess toimunud ning milles seisneb emanatsiooni olemus. Proklos eemaldub oma arutlustes veidi plotiinlikust käsitlusest ja läheneb Jamblichosele: ka Jumalast kui ühest on pidanud emaneeruma mitte üks vaim või “nous�?, vaid kõigepealt palju “ühikuid�?, “henaade�?, mis moodustavad vaheastme Jumala ja vaimumaailma vahel ja mille Proklos samastab ilma pikemata “jumalatega. Emanatsiooniprotsessi lõpp-produktiks on mateeria.

Uusplatonismi järelkajad Läänes: Boethius

Uusplatonistliku filosoofia peamiseks harrastuspaigaks oli kreeka keelt kõnelev Rooma impeeriumi idaosa, samal ajal kui enam ladina keelele kalduv Lääs sellega vähe tegemist tegi. Vaatamata sellele näib, et Roomas püsis ehtne plotinism siiski kauem – siin ilmneb tema mõjusid isegi kristlikele mõtlejatele, nt kirikuisa Augustinusele.

Silmapaistvaks klassikalise filosoofia ja ka uusplatonismi viljelejaks oli Roomas BOETHIUS (480-525), kes tõlkis mitmed hiljem Läänes kaua kasutusel olnud uusplatonistlikud ja aristootellikud teosed. Silmapaistavaks kirjanduslikuks saavutuseks on aga tema kaunis teos “Filosoofia lohutusest�?, mille ta kirjutas vanglas, kuhu läänegootide kuningas Theoderich ta Bütsantsiga sidemete omamise kahtluse ajel heitnud oli. Boethius hukati aastal 525, neli aastat hiljem sulges keiser Justinianus Ateenas lõplikult platonistliku Akadeemia. See sündmus sümboliseerib ka antiikfilosoofia lõppu.