Skeptikud
kahtlejad
Skeptikud moodustasid Vana-Kreeka filosoofilise koolkonna, mille rajajaks on Pyrrhon Elisest (u 365– 275 e.m.a). Argiteadvuses on levinud ettekujutus skeptikust kui kõiges kahtlejast. Tavatähendusest tuleb siiski eristada sõna filosoofilist tähendust.
Sõna skeptik pärineb kreeka keelest (skeptikos ‘vaatlev’, ‘uuriv’). Põhimõtteliselt tuleks ju iga filosoofi nimetada skeptikuks, sest enne otsustamist selle või teise seisukoha kasuks on ta asja uurinud. Kuid filosoofia traditsioon seostab sõna skeptik sellise mõttetargaga, kes ainult vaatleb ja uurib ning lõpuks jätab ikka otsustamata, sest selgub, et nii poolt kui ka vastu on võrdselt tugevaid argumente.
Kreeka filosoof-skeptik Sextus Empiricus (200– 250 m.a.j) kirjutas peamistest filosoofia koolkondadest nii:“...Ühed räägivad, et nad on tõe leidnud, teised arvavad, et tõde on võimatu leida, kolmandad otsivad teda. Neid, kes kujutavad ette, et nad on tõe leidnud, nimetatakse dogmaatikuteks, nagu näiteks Aristotelese, Epikurose ja stoikute järgijad; tõest kui tabamatust rääkisid Klitomachos, Karneades jt akadeemikud; otsijad on aga skeptikud. Seepärast ongi olemas kolme liiki filosoofiat: dogmaatiline, akadeemiline ja skeptiline.�? Tõde on seega olemas küll, sest seda, mida olemas ei ole, poleks mõtet ju otsida. See tõde on aga kujundlikult öeldes meie eest veel peidus. On natuke ebakorrektne rääkida skeptikute õpetusest, sest sõna õpetus seostub alati teatud hulga tõekspeetavate väidetega maailma, inimese jne. kohta. Skeptitsism on pigem mõtteviis, mis lähtub seisukohast, et igale väitele saab vastandada samaväärse, s.t sama veenvalt põhjendatud, sama hästi faktidega kooskõlastatud. Seda seisukohta võiks pidada üheks skeptikute dogmaks. Võrreldes teiste koolkondadega on skeptikutel sellele vaatamata siiski tunduvalt vähem dogmasid. Skeptikud leidsid, et igale väitele saab vastandada samavõrd veenvalt põhjendatud vastupidise väite – oleks ainult oskust argumente leida. Me oleme seda tõenäoliselt kõik kogenud, et erinevatel inimestel on erinevad veendumused ja kõigil on oma seisukohtade kaitseks olemas argumendid. Need argumendid ei tarvitse teistele veenvad olla. Asi on selles, et kui inimene milleski juba veendunud on, siis argumendid, mis tema seisukoha vastu räägivad (vähemalt teiste arvates), tunduvad talle väheveenvad. Mis ühe jaoks on veenev, ei tarvitse seda teiste jaoks olla. See, et inimesed saavad veenvalt põhjendada niivõrd erinevaid seisukohti, näitab, et tõde pole inimkond veel saavutanud, sest tõene saab olla ainult üks seisukoht. See, et maailm võib tegelikult olla hoopis teistsugune kui meile tundub (sellele juhtis tähelepanu Demokritos), kinnitab veelgi skeptikute veendumust, et tuleb hoiduda midagi otsustamast asjade loomuse kohta. Skeptikud arvasid, et väita võime julgelt ainult nähtumuste kohta, s.t selle kohta, millisena meile miski tundub. Näiteks: “Mesi tundub mulle magus�? – aga ma ei ütle, et mesi on oma loomuselt magus; “See inimene tundub mulle maitselage olevat�? – aga ma ei ütle, et see inimene ongi maitselage; “Maailm tundub mulle nii keeruline�? – aga ma ei ütle, et maailm ongi keeruline. Skeptik hoidub otsustamast selle kohta, millised on asjad tegelikult. Selline otsustusest hoidumine annab skeptikute arvates inimesele hingerahu ja häirimatuse (kr ataraxia). Tõesti, sellisel juhul on inimesel ju ükskõik, mis elus juhtub, sest ta on kindel: pole alust arvata, et see, mis juhtub, on rohkem halb kui hea. Sellisel inimesel pole tahtmistki elus midagi saavutada või omandada, sest miski pole rohkem hea kui halb ning sellest muutubki elu rahulikuks. Kokkuvõtvalt võime öelda, et skeptitsismi põhimõtteks on hoiduda otsustamast asjade loomuse üle (kr epoche) ning saavutada sel teel hingerahu (kr ataraxia).
