Zen
Zen (jap: 禅 - Zen) e Zen-Buddhism on Hiinas 5 sj pKr tekkinud õpetus mahajaanai suuremaid harusid, mille olemus pärineb Taoismist.
Hiina keeles 禅 (=Chan) pärineb sanskriti sõnast Dhyana, mis hiina keeles kui 禅那 (Chan'na) tõlgitakse. 12 sj levis Zen Jaapanisse. Läände levinud zeni mõisted pärinevad enamasti Jaapanist.
Zen on levinud peamiselt Hiinas, Koreas ja Jaapanis. Hiinas kannab ta nime chan, Koreas seon, Jaapanis zen. Nimi tuleneb sanskriti sõnast dhy�?na 'meditatsioon, mõtlus'.
zen on üks budismi koolkondadest, täpsemalt, üks mahajaana koolkondadest, teine kolmest suurest ajaloolisest arneguetapist, milleks India budism traditsiooniliselt jaotatakse.
Zen-budism pöörab vähe tähelepanu suutratele ja tõe otsimisele filosofeerimise kaudu ning rõhutab mediteerimist kui teed valgustatusele.
Läänes on rohkem tuntud Jaapani zen. Samas on Jaapani zenil ka veidi erandlik positsioon, sest seal saavutas zen oluliselt laiema kultuurilise kandepinna kui Hiinas või Koreas.
Kuuekümnendatel aastatel sai zen populaarseks ka läänemaailmas, suuresti tänu Daisetz Teitaro Suzuki (Suzuki Daisetsu) loengutele ja raamatutele.
--- Hiina chan, Korea seon ja Jaapani zen on sisuliselt sama vool, Jaapani zen on lihtsalt ilmselt Läänes rohkem tuntud. samas on Jaapani zenil ka veidi erandlik positsioon, kuna seal saavutas zen oluliselt laiema kultuurilise kandepinna kui Hiinas või Koreas. aga põhiline sisu on neil sama. Kõigil harudel (nii Jaapani, Hiina kui Korea omal) on oma eripära, samas on neil ühine peamine joon meditatsiooni rõhutamises. ---
Zeni õpetust on meil võimalik lisaks kuulmisele ka näha. On öeldud, et üks näide on väärt sada sõna - zeni ilmingud kunstis pakuvad meile ühe vahetutest võimalustest seda mõista. Seda eelkõige seepärast, et zeni kunst ei ole sümboolne, analoogselt muule buddhistlikule taidele ja sarnaselt kogu religiooniga seotud kunstile üldse. Zeni kunstnike, nii maalikunstnike kui ka poeetide, meelisaineks on loomulikud, konkreetsed ja maised asjad. Isegi Buddhat, patriarhe ja oma õpetajaid kujutavad nad omamoodi maalähedasel ja inimlikul moel. Samas ei ole zen-kunst esitav taie – zen-maalikunst ei ole looduse kujutis vaid looduse looming. Selles on oluline hallatav juhus - maal peaks sündima sama loomulikult kui näiteks kivid ja rohi. See tähendab, et zen-maalija meeleseisund peab olema hoopis teistsugune kui lääne realistlikul kunstnikul, kellele loodus on pildiks endast väljaspool.
Mahajaanas võib eristada nelja põhilist koolkonda ja lähenemisviisi, mis vastavad viiele vaimsele omadusele. usu ja teenimise budismi kuulub väga tundeline, ajalooline ja legendaarsete buddhade ja bodhisattvade, nagu Avalokiteshvara, Manjushri ja Tara jumaldamine, esindab pühendumist usule. Madhyamika koolkond ehk kesktee koolkond ja selle karm dialektiline tõelisuse käsitlusviis esindab pühendumist tarkusele. Budistlik tantra, mis esoteerlises vormis integreeris mitte ainult meele, vaid ka füüsilise hingamise ja seemnevedeliku energiad, pühendub energiale. Neljas vaimne omadus, keskendumine, on teoreetilisel tasandil esindatud yogacharas ja praktilisel tasandil koolkonnas, mida tuntakse jaapani vormis zenina. Tähelepanelikkuse omadust väljendab sallivuse vaim, mis läbib kõiki koolkondi ja mis toob need kokku mahajaana-mõiste alla.
See vastavus mahajaana koolkondade ja viie vaimse omaduse vahel annab meile tähtsa võtme zeni loomusesse. Lihtsamalt öeldult, see on mahajaana-budismi see külg, mis rõhutab meditatsiooni tähtsust ja keskendub sellele. Sellele viitab juba koolkonna nimigi. Hiina termin ch'an-na on väärastunud vorm sanskriti sõnast dhyana, mille üldiseks tähenduseks Indias on meditatsiooni harjutamine ja meditatsiooniga seotud kogemused, samal ajal kui zen-na, lühidalt zen, on jaapani vorm hiina sõnast. Seega siis zen-koolkond on tegelikult dhyana- ehk meditatsiooni koolkond.
Samal ajal on zenil oma eriline loomus. See ilmneb, kui pühenduda veidi sügavamalt sõna "meditatsioon" tähendusele. Eelpool esitletud eraku jutustuse järgi on nelja liiki ch'ani ehk zeni. Niipalju kui ma tean, seda eriti tähtsat traditsioonilist liigitust, mis suurepäraselt valgustab zeni olemust, ei ole varem läänemaades esitatud ja se on läänemaistele budistidele seni tundmatu. Seetõttu loodan, et see teid huvitab.
1. Tathagata ch'an ehk klassikalised keskendumisemeetodid nagu hingamise jälgimine ja universaalse armastuse tunde arendamine, mida õpetas Buddha, on ühised praktiliselt kõigile budismi vormidele, kaasaarvatud zen. Zen-kloostrites õpetatakse algajaile neid meetodeid ja tavaliselt algaja harjutabki ainuüksi neid rohkem kui aasta jooksul.
2. Patriarhaalne ch'an ehk Hui Nengi ch'an. Hui Neng oli kuues hiina zen-koolkonna patriarh. See viitab raamatu The Platform Scripture (Hui Nengi suutra) õpetusele samadhi ja prajna identsusest või vähemalt nende lahutamatusest. Hui Neng ütleb: "Mu õppinud kuulajad. Minu süsteemis on samadhi ja prajna kõige aluseks. Kuid ei tuleks arvata, et need kaks on üksteisest sõltumatud, sest nad on lahutamatult ühinenud ja sugugi mitte kaks eraldiolevat üksust. Samadhi on prajna sügavaim olemus, samal ajal kui prajna on samadhi aktiivne pool. Samal hetkel kui saavutame prajna, on kohal ka samadhi ja vastupidi... Õpilane ei peaks arvama, et selle vahel on erinevust, et "samadhi tekitab prajnat" ja et "prajna sünnitab samadhi." (Wei Langi suutra) Edasi: "Samadhi ja prajna suhe on samasugune kui lambi ja valguse suhe. Lambi abil saabub valgus. Ilma selleta oleks pime. Lamp on valguse oluliseks osaks ja valgus on lambi ilming. Nimeliselt on neid kaks, aga oma olemuselt on nad üks ja sama. Samuti on ka samadhi ja prajnaga." (Wei Langi suutra) Prajna tähendab teatavasti tarkust transtsendetse tarkuse tähenduses. Kuid mida tähendab samadhi? Sellega seostub palju segadusi, mida tuleks selgitada. Ühena viiest vaimsest omadusest tähendab samadhi lihtsalt tajumise ühtsust ehk keskendumist. See on termini tähendus nn. põhibudismis, näiteks selles tüüpilises budismis, mis on esitatud theravada-kirjanduses ja mida tänapäeval esindab theravada. Siin tuleb samadhit mõista samas mõttes kui seda mainitakse teisena kolmest suurest arenguetapist, milleks jaotatakse vaimne tee ja millest esimene etapp on moraal ehk shila ja kolmas prajna ehk tarkus. Kuid mahajaana-suutrates, mis moodustavad Hui Nengi õpetuse tausta, on samadhil hoopis erinev tähendus. Läänemaisele uurijale on tekitanud segadust see, et nad on ekslikult oletanud, et samadhi, mida Hui Neng samastas prajnaga, oli samadhi meele keskendamise tähenduses. Kui see nii oleks, muutuks kogu vaimse kasvu idee absurdseks. Mahajaana-suutrates vastab samadhile theravaada-kirjutistes pigem chetovimutti ehk teadliku vaimse vabanemise seisund kui samadhile keskendumise tähenduses. Mahajaana samadhit võib pidada valgustuseks, selle isikliku saavutamise subjektiivseks küljeks. Prajna ehk tarkus on selle objektiivne külg ehk tõeline ilmnemine ja toime maailmas ning need kaks poolt on loomulikut lahutamatud. Siin ei ole prajna budismi õpetuse prajna tema tavalises tähenduses, mis on nägemus tingimuslike asjade ebarahuldavast, püsimatust ja ilma iseta olevast loomusest, vaid see on maha prajna ehk suur tarkus, kõigi olemasolusse kuuluvate ilmingute tühjuse loomuse tajumine. Tühjus tähendab absoluutset tõelust, mis on vaba tingimuslikkusest. Kui võrrelda üldist budistlikku õpetust mahajaana-suutrate õpetusega, võib öelda, et Hui Nengi järgi on kogu budistliku vaimse harjutamise süsteem väljendatav skeemidena: shila (moraal) – samadhi (keskendumine) – prajna SAMADHI-PRAJNA = buddha-seisund. Kui Tathagata ch'an spetsialiseerub keskendumisharjutustele, siis seeria teine liige ehk patriarhaalne ch'an spetsialiseerub SAMADHI-PRAJNA saavutamisele.
3. Järgijate ch'an. See on ch'an sellisena nagu seda õpetasid Hui Nengi vaimsed järgijad, eriti neljanda, viienda, kuuenda ja seitsmenda põlvkonna suured meistrid, kellest said Hiina viienda ch'an-suuna loojad. Kui Tathagata ch'an ja patriarhaalne ch'an on oma vormilt indialikud, siis Hui Nengi järgijate ch'an on tüüpiliselt hiinalik. Selle asemel et tsiteerida laialdaselt kirjutisi ja rääkida pikalt zeni filosoofiast ja zeni harjutamisest traditsioonilisel kombel nagu veel Hui Neng tegi, püüab selle liigi ch'an jõuda valgustuse kogemuseni vahetu ja konkreetse viisi asemel eriskummaliselt ja võõralt näivate sõnade, lausete ja tegude abil. Nendeks on kuulsad kung-anid (jaapani keeles koanid, sõnasõnalt tõlgituna "avalikud dokumendid") või valgustumisele "kaasaaitavad tegurid", nagu äkiline hüüatus, naerupurse, ţest, kepihoop.
4. Suun ch'an. See on selliste inimeste ch'an, kes ainuüksi räägivad zenist või kirjutavad sellest raamatuid ja artikleid, kunagi seda ise harjutamata. Kui mu sõber Kalimpongis mulle sellisest ch'anist rääkis, märkasin, et see on väga üldine läänemaades, kus see on määravaks koolkonnaks, millel on palju meistreid ja peaaegu et oma patriarhaalne traditsioonisüsteem. Masendunult tõdes ta, et see on olnud üleüldine ka Hiinas. Kui ühel teisel korral näitasin talle läänemaises budistlikus ajakirjas olevat zeni artiklit, puhkes ta mõne lause lugemise järel ohjeldamatult naerma. Kuid peagi muutus naer nutuks ja ta nuttis kibedalt kaastundest tõeotsijate vastu, keda suured ch'ani kuulutajad petsid ja valele teele juhtisid.
Läänemaised zen-budsimi toetajad peavad kirjutisi tarbetuks, apelleerides kuuenda hiina patriarhile Hui Nengile, keda Kaug-Ida budistlikus kunstis kujutatakse Teemntsuutrat tükkideks rebimas. Nad unustavad aga ära selle, et kui ta seda ka kunagi tegi, seda küll ei mainita Hui Nengi suutras, siis juhtus see alles pärast seda, kui ta oli täielikult Teemantsuutra sisu mõistnud ja oskas tõenäoliselt kogu teksti peast. Zen-kloostrites õpitakse mõningaid kirjutisi nagu Teemantsuutra, Südamesuutra ja Kwannon-suutra pähe ja neid lausutakse ühehäälselt kooris.
Mahakashyapa andis dharma vaimu edasi Anandale, kes oli Buddha isiklik järglane Buddha maise elu viimase kahekümne aasta jooksul, tema taas õpilasele Sanakavasale jne. Mahakashyapalt 500. a. e. Kr. Bodhidharmale kuni 500. a. p. Kr. anti seda ühelt meistrilt edasi teisele. Neid oli palju. Mõned on tundmatud, teised on India budismi kuulsaimad nimed. Järgnevalt toon loetelu nendest meistritest, keda traditsiooniliselt peetkse India zeni koolkonna 27-ks (28-ks kui Bodhidharma kaasa arvata) "patriarhiks".
1. Mahakashyapa
2. Ananda
3. Sanakavasa
4. Upagupta (keiser Ashoka vaimne õpetaja)
5. Dhritaka
6. Michchaka
7. Vasumitra (varaseima budismi historiograaf)
8. Buddhanandi
9. Buddhamitra
10. Parshva (neljanda, Kanishka nõukogu president)
11. Punyayashas
12. Ashvaghosha (kirjutas raamatud "Buddha elu", "Usalduse ärkamise mahajaana" jne.
13. Kapimala
14. Nagarjuna (Täiusliku tarkuse suutrate avastaja ja Madhyamika-koolkonna rajaja)
15. Kanadeva (=Aryadeva, teine Madhyamika-koolkonna rajajaist)
16. Rahulata
17. Sanghanandi
18. Gayasata
19. Kumarata
20. Jayata
21. Vasubandhu (kirjutas raamatu Abhidharmakosha jne. Vijnanavada-koolkonna rajaja)
22. Monorhita
23. Haklena
24. Aryasimha
25. Basiasita
26. Punyamitra
27. Prajnatara
28. Bodhidharma
Selle loeteluga tutvumine näitab meile tihedat seost, mis valitseb zeni ja selle pärimuse vahel, mida võiks nimetada India budismi keskseks tradistsiooniks.
Bodhidharma ei viinud zen-koolkonda Hiinasse sellisena nagu see praegu on oma õpetuste, kirjutiste, kloostrisüsteemiga, vaid ta viis sinna budismi vaimu. Selle vaimu andis ta edasi oma õpilasele Hui K'ole, see omakorda oma õpilasele jne. Kuue hiina patriarhi pärimusahel on järgmine:
1. Bodhidharma
2. Hui K'o
3. Seng Ts'an
4. Tao Hsin
5. Hung Jen
6. Hui Neng (Wei Lang)
Hui Nengi, kuuenda ja viimase hiina patriarhi vaimne geniaalsus oli nii suur, et ta suutis budismi vaimu edasi anda 43 õpilasele, mitte ainult ühele nagu see senini oli toimunud. Seejärel oli palju erinevaid pärimusliine, millest ühtki ei saanud pidada pealiiniks. Nendest viis olid siiski eriti märkimisväärsed ja kaks nendest on jätkunud tänase päevani. Neid kahte liini esindavad tänapäeva Jaapani budismi soto- ja rinzai-koolkonnad.
peale selle, et zen on meditatsioonile spetsialiseerunud mahajaana-budismi haru, esindab see ka budismi elava vaimu edasi andmist eelpool esitatud nelja ch'ani abil.
Järgmiseks sammuks on meele puhastumine ja kirgastumine. Teisil sõnul, pöörates välismaailmast taju poole, tuleb nüüd pöörduda madalamast tajust kõrgema poole. Budistlikus traditsioonis, mis on zenil ühine teiste budismi vormidega, esindavad seda neli rupa-dhyanat ehk meditatiivse teadvuse tasandit, mis seostuvad vormi maailmaga, ja neli arupa-dhyanat ehk meditatiivse teadvuse tasandit, mis seostuvad maailmaga, kus ei ole vorme. Tavaliselt vaadatakse neid koos moodustuva pideva seeriana. Esimene vormi maailmaga seostuv meditatiivse teadvuse tasand koosneb viiest psüühilisest tegurist: algav mõtlemine, jätkuv mõtlemine, rõõm, sügav õnnetunne ja keskendumine.
Teises seisundis jääb kõrvale mõtlemine, kolmandas rõõm ja neljandas muutub õnnetunne meele tasakaaluks. Keskendumine on ainus psüühiline tegur, mis kogu aeg kaasas püsib. Tegelikult kasvab see tugevamaks vastavalt sellele, kuidas teised kõrvale jäävad ja see saab enda kasutusse neis peituvad jõuvarud. Nelja järgmist meditatiivse teadvuse seisundit, mis seostuvad vormitu maailmaga, nimetatakse lõputu avaruse piiriks, lõputu taju piiriks, ei-millegi piiriks ja tähelepanu ja mitte-tähelepanu piiriks. Need nimed räägivad meile väga vähe nende seisundite tõelisest loomusest, sest nad esindavad üha kõrgemaid ja õilsamaid keskendumise ja identsuse tasandeid.
Vt: Buddha, Tripitaka, Pühitsus (buddhism)
[[ar:زن [[id:Zen [[cs:Zen [[de:Zen [[en:Zen [[es:Zen [[eo:Zen-budhismo [[fa:ذن [[fr:Zen [[gl:Zen [[ko:선불�? [[it:Buddhismo Zen [[he:זן בודהיז�? [[nl:Zen [[ja:禅 [[no:Zen [[pl:Zen [[pt:Zen [[ru:Дзен [[fi:Zen [[sv:Zen [[vi:Thi�?n tông [[tr:Zen [[zh:禅宗
